Esietenduse muljes on Rakvere "Nõmmekingsepad" tubli keskmine eesti teatri tase. Eraldi võttes on kõik paigas, norida millegi kallal pole Aga üksjagu igav hakkab ikka ka. Ja miks just see lugu valiti, päriselt aru ei saa.

Normeti lavastajatöö korralikkuses pole põhjust kahelda. Ei ühtegi nõrka lüli silma riivamas, kõrvalosa-täitjateni välja on kõik täpselt paigas. Kui tihti on Rakvere suurtes lavastusest läbi paistnud trupi ebaühtlased võimed, siis Normeti lavastajatöö näitab ühtlast ansamblit. Tõusuteed käiva Rakvere Teatri trupi valmisolekut suurteks ansamblilavastusteks.

Kindlasti kuulub plusspoolele ka eesti teatri kadunud poja Vadim Fomitshevi kunstnikutöö. Kuuskedega pikitud aidaküngas on ilus, vaimukas, funktsionaalne. Rääkimata Fomitshevi isikupärastest mütsidest, mis karaktertüüpidele noodivõtme kätte annavad. Igaüks on oma veidra mütsi kandja.

Soome lavadel minevat Aleksis Kivi poolteistsajandit vana rahvatükk tänaseni menukaima komöödiana, suure naeruga. Lavastaja Normet on võrrelnud "Nõmmekingseppi" nii meie Lutsu kui ka Liiviga. Eelreklaamis on juttu tehtud soomlaste ja eestlaste kultuuriliselt sarnasusest ja visatud nalja ka selle üle, kumma rahvuse "juhtmed on pikemad". "Nõmmekingseppade" esietendus Rakveres läks suuremate naerupuhanguteta.

"Siin mängitakse soomlaseid! Nii nagu eestlased neid näevad," ütles vaheajal Soome Suursaatkonna kultuurinõunik Eva Lille. Meie võime üsna kindlad olla, et samamoodi mängiks eestlasi leedulased või lätlased. Iseküsimus on, kuidas mängida karupere aeglust nii, et see pikapeale venima ei hakkaks. Tundub, et stiilipuhtalt vormistatud lavastus polnud esietenduseks veel päris puhas eesti "raskuse vaimust". Teine pool sai aga juba praegu rohkem tuule alla.

Soome tüki etalonina hilisest eesti teatri ajast püsib silme ees Kaasik-Aaslavi "Härra Punttila" Draamateatris – lavastus, kus sai kõvasti naerda ja kus oli ka põhjamaist lüürilisust ja sügavust.