Karusoo mõtleb hingede peale
Tänavuse kirju suvelavastuste rea avab 31. mail Merle Karusoo teatriprojekt "Save Our Souls", mis seab publiku ette pildi mõrvarite ja lastekodulaste elulugudest, ärgitades arutelu Eesti ühiskonnas lahendamata integratsiooniküsimuste üle.
Karusoo on oma sotsioloogilise teatri rida jätkava S.O.S.-lavastuse ("Save Our Souls" ehk "Päästke meie hinged") määratlenud kodustamiskavaks. See tuuakse välja seni rohkem Vibei rahvale tuntud Liiva keskuses.
Etenduse avaosa "Kes nad on?" vahendab Eesti vanglates mõrva eest karistust kandvate inimeste elulugusid. Firma Saar Poll valis sügisel 1998 tapmise eest vanglasse mõistetud 746-st inimesest intervjueeritavateks välja 40 kõige tüüpilisemat juhtumit. Lavale jõuab 12 vangi elulugu, mida kakskeelses lavastuses esitavad 12 eesti ja vene teatrite näitlejat.
"Tahtsime teada, kes nad on, kust tulevad ja millist elu on elanud," ütles Karusoo.
Põhjuslikud seosed juhatasid lastekodulasteni. Nii kasvasid teatriprojekti alateemadeks Eesti (muukeelsete) lastekodulaste päritolu-uuring ja nende integreerumisvõimalused Eestis. Kodustamiskava teine osa "Kes ma olen?" näitab selle võimalikkust, Eesti ühiskonda sulanduda soovivate mitte-eesti laste edusamme.
Lavale tuleb kaksteist 14-15 aasta vanust Maardu ja Ida-Viru koolide last, kes Karusoo-projekti käigus uurisid vanematelt oma pärit-olu ja said paremini selgeks eesti keele. Nemad jutustavad oma elulood eesti keeles.
Tinglikult lavastuse kolmas osa "Mis meist saab" lisab video vahendusel võrdluspilti need tundmatu päritoluga Eesti lastekodulapsed, kel tugiperet pole.
Kakskeelsed etendused tõlgitakse nii vene, eesti, kui ka inglise keelde.
Lisaks etendusele "peasaalis" näeb Liiva keskuses näitust vangide käsitööst ja põrandaalusest toodangust, väljas on Toomas Volkmanni fotod kinnipeetavatest, lastekodulastest ja pensionäridest, samuti amatöörist kriminaalfotograafi Urmas Ojaste pildid kuriteopaikadest. Kõrvalruumis saab lasta endale tätoveeringut teha.
"Save Our Souls" tuuakse lavale Põhjamaade ja ÜRO arenguprogrammi rahaga.
Hirmsa ja naljaka piiril
Millised faktid märgistavad teie tegelaskuju elu?
Katrin Saukas: Ta vanemad olid alkohoolikud, isa ukrainlane, ema Mustveest. Kohtus mõisteti talle kaheksa aastat paragrahv 101 alusel – mõrva organiseerimise eest. Tapeti soomlane.
Maria Avdjushko: Minu tegelane on prostituut, vanglas kolmandat korda. Kõige pikemat karistusajaga naiste hulgas. Ta kägistas oma sõbranna sukkpükstega.
Kas tüüpiline mõrvari portree osutus inimlikumaks või veel jubedamaks kui ette kujutasite?
Saukas: Õnnetumaks. Kellelgi neist pole olnud õiget lapsepõlve.
Avdjushko: Praegu proovistaadiumis on endal kogu seda materjali kõrvalt juba raske näha. Kui ma kõiki neid inimesi oma rollis olles kuulan, saan neist nagu aru ja mõistan. Aga aeg-ajalt ehmatan – millest nad räägivad!, ja õudusjudinad jooksevad üle selja.
Kas võrreldes "Kurgede" ja "Küüdipoistega" said käärid elu ja teatri vahel nüüd veel teravamalt selgeks?
Avdjushko: Need inimesed, kelle sõnu me siin räägime, on minu jaoks elanud seni täiesti teises maailmas.
Saukas: "Kurgede" ja "Küüdipoiste" tegelased oli erinevamad, need inimesed siin on üsna ühelt tasandilt.
Mis ehmatas kõige enam?
Avdjushko: Just see, et selles maailmas nagu mingeid vaimseid väärtusi ei eksisteerigi. Inimesed nagu loevad ja nagu räägivad, mõni loeb vanglas läbi hulga raamatuid, aga nende sisu pärale ei jõua.
Kriminogeense maailma seadused määravad, milline on naiste ja milline meeste osa. Nende suhetes valitseb füüsiline vägivald, mis nende meelest ongi armastus. Õudne hakkab! Ja samas, ühel hetkel on see kokku kõik hirmus naljakas. Võib-olla sellepärast, et tahad kõigest sellest vabaneda.
Saukas: Ehmatas see, kui lihtne võib kõik olla, kui elad sellist elu. Kui lihtne on võtta nuga ja tappa, ilma et selleks oleks erilist põhjust.
Kellele "S.O.S." suunatud on, kas see võiks aidata?
Avdjushko: Merle Karusoo lavastus toob must-valgelt välja, et meie hulgas elavad sellised inimesed ja nende arv suureneb kogu aeg.
Saukas: Ega me väga palju nendest tegelastest ei erine, kuni me ei hakka ana-lüüsima, mis on ajaloos juhtunud – see puudutab nii tegelasi laval kui ka publikut.
Päästab meid midagi või on see kõik paratamatus?
Avdjushko: Kogu see protsess on nii kohutava kiirusega veerema läinud, sellele oleks pidanud mõtlema siis, kui kaotati surmanuhtlus.
Saukas: Ma pole kindel, et need inimesed jätaksid surmanuhtluse hirmus kuriteo tegemata, kui nad elavad sellist elu nagu nad elavad.
Lavastuses osalevad siinsed vene näitlejad. Tundub, et nendegi integreerimine eesti kultuuri pole seni õnnestunud?
Saukas: Eesti käib praegu: võtke meid, võtke meid, meie integreerime teid! Aga see peab olema vastastikune. Meil siin proovides probleeme pole, sest oleme avatud. Narvast üks poiss räägib päris kenasti eesti keelt. Kehvemini räägivad Tallinna vene näitlejad, aga nemadki hakkavad aru saama.
Avdjushko: Kõik isiklikumad suhted algavad ju töösuhetest. Kui selliseid ühisprojekte oleks rohkem, siis teeks kõik hea meelega kaasa. Vene näitlejatel ju palju võimalusi siin pole. Nad ju ei lähe tänaval eestlase juurde: kuule, hakkame nüüd suhtlema!
Kui isegi eesti ja vene kultuuriinimeste suhtlemine nii raskelt läheb, mis veel tahta neist, kellest lavastus räägib?
Saukas: Lavastuse teine osa näitab võimalust, seal räägivad vene noored oma elulood eesti keeles. See, et muulased peavad ära õppima eesti põhiseaduse, pole ju lahendus, nad peavad teadma ka seda, kust nad ise pärit on. Siis on neil lihtsam aru saada meist ja meil neist.
Kodustamiskava
SAVE OUR SOULS
Autor-lavastaja: Merle Karusoo
Helilooja: Urmas Lattikas
Kunstnikud: Ene-Liis Semper, Maret Kukkur, Taavo Tiko, Triinu Ootsing
Osalevad: Katrin Saukas, Maria Avdjushko, Piret Kalda, Tanel Saar, Margo Teder, Raimo Pass, Rene Reinumägi; Aleksander Ivaskevitsh ja Herardo Kontreras Vene Draamateatrist; Dmitri Kukushkin, Dmitri Kosjakov ja Juri Potapov Narva teatrist Ilmarine
31. mai – 11. juuni Liiva keskuses (Kalmistu tee 26) kell 18
