Kes viimasena laulab, laulab paremini: tänavu nagu mullugi astus Eesti eurolaulu finaalis viimasena võistlustulle Evelin Samuel Pajusaare & Pilvre lauluga.

MARKO MUMM

Tänavused Eesti eurolaulu favoriidid eristuvad selgemini kui ühelgi varasemal aastal, kõige rohkem eeldusi europaabelis kohe meelde jääda on Eda-Ines Etti ja Evelin Samueli esitatud kahel viimasel laulul. Need kaks etteastet olid juba praegu kõige stiilipuhtamalt lõpuni viidud.

Kummaline, et väidetavalt loosi tahtel finaali järjestatud kümme laulu läksid sirges tõusujoones, mida saate lõpu poole, seda tugevamaks.

Eelmisel aastal oli pilt mitmekesisem. (Meenutagem Rannapi ooperiprojekti või Harmo Kallaste rockipanust "The Day I Lived a

Year".) Tänavune finalistide kümme näitab, et eesti profimuusikud on jõudnud riskivabade eurolaulude tootmiseni, olgu siis skandinaavia, iiri või maailmamuusika kõlajoones. Eesti heliloojad ja publik on aru saanud, et kaugushüppekasti pole mõtet kõrgust hüpata.

Profitroika Paulus & Laisaar & Kotkas on seekord välja timminud igati konkurentsivõimelise loo "Once in A Lifetime" Eurovisioonil kinnistunud skandinaavia väravasse.

Vanad võidukad tegijad, nii Priit Pajusaar kui ka Aivar Joonas taovad sama seltskonnaga sama alasit. Miks ka mitte. Pajusaaare & Pilvre õhtu- ja hommikumaa-kõlasid ühendav laad lõikas mullu Jeruusalemmas kuuenda koha, teenides punkte telefonihääletusel nii põhjast kui lõunast. Tänavune "Over The Water Blue" jätkab Enya ülevat eleegilist laadi veel selgemalt ja läbikomponeeritumalt kui mullune võidulaul "Diamond Of Night" ning tunamullu teiseks jäänud "Unistus igavesest päevast". Vaid mullune blondviiuldaja on asendatud blondi vilepilliga.

Joonase variatsioon "Verevend" jääb küll alla varasematele ("Vee ja soola saaga", "Tulepuuhuulteluu-

lest"), aga näitab uhkelt, et eesti etnost annab teha maailmamuusikat. Joonase lauludest võib ugri aluspõhjalt välja kuulda nii keldi kui ka oriendi kõlasid.

Ka Maian-Anna Kärmase kahest laulust esimene esindas üldjoontes skandinaavia-, teine iiri suunda. Ballaadlik "One Sweet Mo-

ment" oma loomulikus voolavuses oli üks võistluse sümpaatsemaid. Hääle omapärale lisaks on noorel lauljal prantslannalikku sarmi. Usun, et seda annaks suurel laval tingeltangeli vahele sattudes soliidse vaoshoitusega löövaks mängida.

Ka vahepeal kirikuslaulmise kooli saanud Siiri Sisask ei pannud enam "seitset asja" ühte laulu nagu paar aastat tagasi. Jään selle juurde, et Sisask oleks Eurovisioonile saatmiseks Eesti kõige täiuslikum solist. Ise-asi, kas Eurovisoonile tasub minna just unelauluga.

Hedvig Hanson esindab järjekindlalt midagi rafineeritumale maitsele. Mustademuusika profile Hedvigile polnud tema duetis isegi ameerika poisist Mac McFallist võrdset vastast.

Lauri Saatpalu isikupäras kirjutatud laulu "Kuulatan su ootamist" kujutanuks paremini ette autori enda terava tämbri esituses. Inese estraadlikus variandis ei jäänud järele ei autori ega laulja isikupära.

Sarah ja Lea duetis oli väline efekt üle vokaalsete võimete ja sobivuse. Selle laulu nimifraas "Sunshine" oli aga üks väheseid, mis jäi esimese korraga kummitama. Nagu mullune Black Velveti poiste "Soolo" kunstnikenimeseid loetlev, sarvist haarav algus. Vendade Lõhmuste tänavune panus uue poistetrioga White Satin oli üks kobavamaid etteasteid.