Kas kartulikrõpsumüsteerium viib poliitkampaaniate ja illuminaatideni?

Netisaade „The Walkers Switch” algab mitte just tüüpilise true-crime-tüüpi küsimusega: kas kartulikrõpse tootev firma on muutnud pakendite värvi?

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele: pigem ei vii. Sellega väidetavasti ei nõustu Walkersi krõpsudega seotud fänniteooriate järgijad. Aga miks üleüldse kultuurikülgedel nii jabura küsimusega lagedale tulla? Selle taga on podcast, mida viimati kuulama sattusin.

Eriolukord on minu uudishimu kõikvõimalike taskuhäälingusaadete vastu hüppeliselt kasvatanud. Üksi väljas jalutajale on need üsna meeldivad kaaslased, mis aitavad elule värvi lisada ka siis, kui kodulähedane maastik jääb kõige kiuste päevast päeva samaks. Seega olen viimasel ajal vanade lemmikute kõrvale ka uusi otsinud.

Ingliskeelset netisaadet „The Walkers Switch” (leitav kust tahes keegi on harjunud neid kuulama) soovitab The Guardian sõnadega „It’s like Serial for crisps” („See on nagu krõpsude „Seeria””). Nimi viitab uuriva ajakirjanduse ühele tuntumale netiraadiosaatesarjale „Serial”. True crime ehk tõeste kuritegude sari… kartulikrõpsudest? Ilmselgelt tõhus reklaam, mis minu huvi hetkega kindlustas. (Iseenesest võimalik, et see podcast ise ongi... reklaam, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Saate pealkiri viitab Walkersile, kuulsale Briti näksitootjale, mille tuntumad tooted on kartulikrõpsud. Meie teame Walkersi nimest paremini kaubamärgi omaniku PepsiCo Lay’si krõpse, aga siin saab küll tõsimeeli öelda, et „potaato-poteito”. Kuueosaline sari, omamoodi Walkersgate algab väitest, et kaks inimest kolmest mäletab, kuidas Walkers vahetas korraga ära juustu-sibulakrõpsude ning soola- ja äädikamaitseliste krõpsude pakendite värvid. Walkers eitab, et midagi sellist oleks eales juhtunud. Vastupidi, juustu- ja sibulamaitsega krõpsud on nende sõnul alati olnud sinises pakis ning soola ja äädika omad rohelises. Kes valetab?

Aina veidramad teemad

Küsimusepüstitus tundub erakordselt jabur ja veel jaburam on seda kuude kaupa uurida. Ehkki iga osa keskendub üha veidramatele teemadele, jäävad sarja autorid pealtnäha surmtõsiseks. Näiteks uurivad nad, kuidas on võimalik, et paljud inimesed mäletavad selgelt reklaami, mis olla teatanud pakendite värvide muutmisest, ehkki sellist reklaami pole väidetavalt kunagi tehtud.

Kas Google on otsustanud ärihuvide tõttu PepsiCo kui suurkorporatsiooni värvivahetust varjata?

Kas Google on otsustanud ärihuvide tõttu PepsiCo kui suurkorporatsiooni värvivahetust varjata ja otsingutulemustest kogu seda tõendava info eemaldada? Kas krõpsupakkide värvivahetus on seotud konservatiivide poliitkampaaniaga (ja mis värvi eri parteide eelistajad siis ometi paremaks peavad)? Või kas pole see hoopis illuminaatide vandenõu, mis on osa suuremast plaanist maailm samm-sammult üle võtta?

Täie rahuga esitavad saate autorid küsimusi Craigslistist leitud ja anonüümseks jääva illuminaatide kogukonna liikmele (st inimesele, kes väidab, et ta seda on). Samuti vesteldakse naisterahvaga, kes haldab sotsiaalmeedias Mandela efekti kodulehekülge ja usub, et on vähemalt kolmel korral oma elus paralleelreaalsuste vahel liikunud.

Vahemärkus: Mandela efekti nimetus tuleb sellest, et palju inimesi väidab end mäletavat, kuidas Nelson Mandela suri 1980-ndatel vanglas ja seda kajastasid telekanalid üle maailma. Ometi suri Mandela 2013. aastal. See kollektiivsete valemälestuste lugu on maiuspala ka meie kodumaistele vandenõuteoreetikutele, kes usuvad, et nende meenutuste taga on reaalsuse muutmine reaalajas. Või midagi umbes sinnakanti. Saadet kuulates on muidugi soovitatav vandenõuteooriate lõputu küülikuuru ligi mitte tikkuda.

Suurepärase lähenemisviisi näide

„The Walkers Switchis” asetatakse ilmse mõnuga kõrvuti fänniteooriad ning eri valdkondade professorid ja teadlased. Nood püüavad nii mõnelgi korral vägisi naeru tagasi hoida ja vastavad siis taas küsimustele täie tõsidusega.

Vesteldakse naisterahvaga, kes haldab Mandela efekti kodulehekülge ja usub, et on paralleelreaalsuste vahel liikunud.

Mõistagi ei tee sarja võluvaks küsimus krõpsupaki värvist või isegi sellest, miks peaks keegi kulutama tohutult energiat millegi sellise muutmisele ja hilisemale varjamisele. See saade on üks suurepärane näide lähenemisviisist, kus võetakse ette mõni pealtnäha täiesti marginaalne küsimus ja kasutatakse seda laiemate teemade lahkamiseks. Pinda kaabitakse näiteks (reklaami)kampaaniate psühholoogial, valemälestustel, kriminaaljuhtumite tunnistajate usaldusväärsuse selgitamisel, vandenõuteooriatel jne.

Üks „aga” on siin muidugi veel. Saate autorite Lauren Petersi ja Augustine Cerfi nimesid veebi sisse lüües selgub, et mõlemad on seotud AMV BBDO ehk suure reklaamiagentuuriga, mille üks kliente on, oh üllatust, Walkers. Ent ka juhul, kui saade täidab Walkersi geriljakampaania ülesannet, on see igal juhul erakordselt nutikas ja hästi teostatud minisari. Loodetavasti avardab see kuulaja mõtlemist žanrist, mitte ei suuna tema kätt kartulikrõpsude järele sirutuma.

Kuulamissoovitus ingliskeelsete saadete austajatele

Aastaid on üks minu lemmik-podcast’e olnud Radiolab, mis ühendab teadmised, kuulmismeelele mõeldud ajakirjanduse parimad võimalused ja oskused ning seda kõike meeleolukas vormis. Kes hoiavad silma peal koroonauudistel, leiavad viimastes osades huvitavaid vaateid nii praeguse olukorraga seotud arvudele kui ka meditsiiniajaloole.

Ent siinkohal tahaksin soovitada hoopis Radiolabi kuueosalist projekti „The Other Latif”. Mõni aasta tagasi kuulis Radiolabi autor Latif Nasser ootamatult, et tal on nimekaim. Ja mitte lihtsalt nimekaim, vaid selline, kes on Guantanamo Bay vangla kinnipeetav, ehkki võimud on ta teoreetiliselt vabaks meheks kuulutanud.

Kes ta on? Kas mees, kes oli valel ajal vales kohas, või ehk hoopis ohtlik Al Qaida liige? Mida näitab tema juhtum USA väärtuste kohta? Seda kõike sarja autor uuribki. Ja nagu nimede sarnasusest aimata võib, saab kogu lugu kohati ka üsna isiklikuks.

Kuulamissoovitus eestikeelsete saadete austajatele

Eestikeelsete taskuhäälingusaadete valik on viimase paari aastaga hüppeliselt kasvanud ja teemasid leiab seinast seina, ent minu püsilemmikuks on jäänud „Ööülikool”. Nii et kui te pole selleni veel jõudnud või on see vahepeal unarusse jäänud, siis nii uuemaid kui ka vanemaid osi, millest mõndagi õppida, jagub. Vaata www.ylikool.ee.

Delfi saated purustavad eriolukorra ajal rekordeid

Tarmo Paju

Pärast seda, kui koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestati Eestis eriolukord, käivitas Delfi 12 korda nädalas ilmuva taskuhäälingu-erisaate. Ekspress Meedia ajakirjanike ja saatekülaliste abiga on see tutvustanud eriolukorra värsket arengut ning kasvatanud Delfi Tasku saadete kuulajate arvu rekordiliseks.

Esmaspäevast reedeni kaks korda, nädalavahetusel korra päevas nii helis kui ka pildis ilmuvad erisaated on pälvinud tähelepanu nii palju, et märtsis kogunes Delfi Tasku saadetele kokku kuulamisi ja vaatamisi üle kahe miljoni. Seda on ligikaudu kaks korda rohkem kui senisel rekordkuul. Sündis ka saadete ajaloo ühe osa rekord. 27. märtsil kuulati-vaadati Ärilehe ajakirjaniku Tanel Saarmanni juhitud toiduohutusteemalist erisaadet kokku üle 235 000 korra.

Delfi Tasku koondab ligikaudu 40 saadet, mida poolteise aasta jooksul on kuulatud üle 11 miljoni korra. Peale erisaate on populaarsemad spordisaade „Mehed ei nuta”, Ott Tänaku käekäiku kajastav rallisaade „Kuues käik”, autosaade „Istmesoojendus”, pereteemadele keskenduv „Pere ja kodu” ja terviseteemaline „Tervist!”. Alates aprillist on taskuhäälingus ka Delfi TV-s ilmuvad Vilja Kiisleri intervjuud.