Kaks inimest kolmest mäletab, et krõpsude pakendite värvid vahetati ära. Walkers eitab, et midagi sellist oleks eales juhtunud. Kes valetab? Illustratsioon: Shutterstock / EPL

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele: pigem ei vii. Sellega väidetavasti ei nõustu Walkersi krõpsudega seotud fänniteooriate järgijad. Aga miks üleüldse kultuurikülgedel nii jabura küsimusega lagedale tulla? Selle taga on podcast, mida viimati kuulama sattusin.

Eriolukord on minu uudishimu kõikvõimalike taskuhäälingusaadete vastu hüppeliselt kasvatanud. Üksi väljas jalutajale on need üsna meeldivad kaaslased, mis aitavad elule värvi lisada ka siis, kui kodulähedane maastik jääb kõige kiuste päevast päeva samaks. Seega olen viimasel ajal vanade lemmikute kõrvale ka uusi otsinud.

Ingliskeelset netisaadet „The Walkers Switch” (leitav kust tahes keegi on harjunud neid kuulama) soovitab The Guardian sõnadega „It’s like Serial for crisps” („See on nagu krõpsude „Seeria””). Nimi viitab uuriva ajakirjanduse ühele tuntumale netiraadiosaatesarjale „Serial”. True crime ehk tõeste kuritegude sari… kartulikrõpsudest? Ilmselgelt tõhus reklaam, mis minu huvi hetkega kindlustas. (Iseenesest võimalik, et see podcast ise ongi... reklaam, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Saate pealkiri viitab Walkersile, kuulsale Briti näksitootjale, mille tuntumad tooted on kartulikrõpsud. Meie teame Walkersi nimest paremini kaubamärgi omaniku PepsiCo Lay’si krõpse, aga siin saab küll tõsimeeli öelda, et „potaato-poteito”. Kuueosaline sari, omamoodi Walkersgate algab väitest, et kaks inimest kolmest mäletab, kuidas Walkers vahetas korraga ära juustu-sibulakrõpsude ning soola- ja äädikamaitseliste krõpsude pakendite värvid. Walkers eitab, et midagi sellist oleks eales juhtunud. Vastupidi, juustu- ja sibulamaitsega krõpsud on nende sõnul alati olnud sinises pakis ning soola ja äädika omad rohelises. Kes valetab?

Aina veidramad teemad


Küsimusepüstitus tundub erakordselt jabur ja veel jaburam on seda kuude kaupa uurida. Ehkki iga osa keskendub üha veidramatele teemadele, jäävad sarja autorid pealtnäha surmtõsiseks. Näiteks uurivad nad, kuidas on võimalik, et paljud inimesed mäletavad selgelt reklaami, mis olla teatanud pakendite värvide muutmisest, ehkki sellist reklaami pole väidetavalt kunagi tehtud.

Kas Google on otsustanud ärihuvide tõttu PepsiCo kui suurkorporatsiooni värvivahetust varjata?

Kas Google on otsustanud ärihuvide tõttu PepsiCo kui suurkorporatsiooni värvivahetust varjata ja otsingutulemustest kogu seda tõendava info eemaldada? Kas krõpsupakkide värvivahetus on seotud konservatiivide poliitkampaaniaga (ja mis värvi eri parteide eelistajad siis ometi paremaks peavad)? Või kas pole see hoopis illuminaatide vandenõu, mis on osa suuremast plaanist maailm samm-sammult üle võtta?

Täie rahuga esitavad saate autorid küsimusi Craigslistist leitud ja anonüümseks jääva illuminaatide kogukonna liikmele (st inimesele, kes väidab, et ta seda on). Samuti vesteldakse naisterahvaga, kes haldab sotsiaalmeedias Mandela efekti kodulehekülge ja usub, et on vähemalt kolmel korral oma elus paralleelreaalsuste vahel liikunud.

Vahemärkus: Mandela efekti nimetus tuleb sellest, et palju inimesi väidab end mäletavat, kuidas Nelson Mandela suri 1980-ndatel vanglas ja seda kajastasid telekanalid üle maailma. Ometi suri Mandela 2013. aastal. See kollektiivsete valemälestuste lugu on maiuspala ka meie kodumaistele vandenõuteoreetikutele, kes usuvad, et nende meenutuste taga on reaalsuse muutmine reaalajas. Või midagi umbes sinnakanti. Saadet kuulates on muidugi soovitatav vandenõuteooriate lõputu küülikuuru ligi mitte tikkuda.

Suurepärase lähenemisviisi näide


„The Walkers Switchis” asetatakse ilmse mõnuga kõrvuti fänniteooriad ning eri valdkondade professorid ja teadlased. Nood püüavad nii mõnelgi korral vägisi naeru tagasi hoida ja vastavad siis taas küsimustele täie tõsidusega.

Vesteldakse naisterahvaga, kes haldab Mandela efekti kodulehekülge ja usub, et on paralleelreaalsuste vahel liikunud.

Mõistagi ei tee sarja võluvaks küsimus krõpsupaki värvist või isegi sellest, miks peaks keegi kulutama tohutult energiat millegi sellise muutmisele ja hilisemale varjamisele. See saade on üks suurepärane näide lähenemisviisist, kus võetakse ette mõni pealtnäha täiesti marginaalne küsimus ja kasutatakse seda laiemate teemade lahkamiseks. Pinda kaabitakse näiteks (reklaami)kampaaniate psühholoogial, valemälestustel, kriminaaljuhtumite tunnistajate usaldusväärsuse selgitamisel, vandenõuteooriatel jne.

Üks „aga” on siin muidugi veel. Saate autorite Lauren Petersi ja Augustine Cerfi nimesid veebi sisse lüües selgub, et mõlemad on seotud AMV BBDO ehk suure reklaamiagentuuriga, mille üks kliente on, oh üllatust, Walkers. Ent ka juhul, kui saade täidab Walkersi geriljakampaania ülesannet, on see igal juhul erakordselt nutikas ja hästi teostatud minisari. Loodetavasti avardab see kuulaja mõtlemist žanrist, mitte ei suuna tema kätt kartulikrõpsude järele sirutuma.