Tänavuse aasta on kultuuriministeerium nimetanud digikultuuri teema-aastaks. Aasta projektijuht on Martin Aadamsoo. Digivaldkonnale omaselt toimus intervjuu interneti vahendusel: kaugtööd tegev Aadamsoo oli Ruhnu saarel, mina reporterina Tallinnas kodukontoris.

Kuigi nii mõnedki piirangud kehtivad edasi, on eriolukorra lõpust möödas juba poolteist kuud. Kui vaadata sellele ajale tagasi, siis mida võiks öelda IT-lahenduste kasutamise kohta kultuurivaldkonnas?


Kultuurivaldkond näitas, et on võimeline väga kiiresti kohanema ja selleks on valmis ka publik.

Eriolukorra vaieldamatu panus Eesti arengusse on see, et oleme taibanud, kui palju on digilahendusi, mida me pole mugavusest või inertsusest kasutanud. Okei, meil ei ole maailma kõige parem internet, eriti mis puudutab n-ö viimast kilomeetrit, aga see on täiesti piisav selleks, et teha kaugtööd ja seda ka kultuurivaldkonnas.

Milliseid näiteid võiks selle kohta tuua?


Digiaasta teema valis kultuuriministeerium välja juba viis aastat tagasi ja keegi poleks osanud ette arvata, kui asjakohaseks see osutub. Kõrvalpõikena koomiline fakt: tänavune aasta loom on nahkhiir.

Kui digiaastat planeerides hakkasime mõtlema, mida ette võtta, mis võiks olla läbiv teema, siis ega digikultuur inimestes otseselt mingit lambikest põlema ei löö. Sõnastasime selle nii, et soovime muuta ka kultuuri osaks Eesti e-eduloost.

Oleme edukas e-riik, teeme kõiki toiminguid internetis: valime ja ostame ravimeid, teeme pangaülekandeid jne. Aga neist edulugudest rääkides ei mainita mitte kunagi kultuuri. Meile on ju kultuur iseenesest ülimalt oluline, kui rääkida Eesti muusikast, filmist, kirjandusest jne. Aga sellest räägitakse alati traditsioonilises mõttes. Arvo Pärt on kultuur, aga virtuaalnäitus ei ole.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: