Kas on soome teatril muret

Tamperes nähtud soome lavastusest jäi mulje, et soome teater mõtleb kõvasti rohkem oma publikule kui alles turumajandust õppiv eesti teater harjunud on.

Polnud ühtegi lavastust, mis publikust "puhta kunstina" mööda oleks jooksnud. Kuitahes tõsiseid teemasid pakutakse paksu soome huumoriga ja algupärandites vohavad publiku rõõmuks vägisõnad. (Kõige surmtõsisemat lavastust – Hamsuni romaani "Nälg", etendati pöördvõrdeliselt väikseimas keldrisaalis.)

Soomlased ise hindavad uueks sõnaks noore dramaturgi-lavastaja Reko Lundani algupärandit "Alati keegi eksib" (Aina joku eksyy). Helsingi KOM-teatri lavastust näidati Tampere Töölisteatri suurel pealaval. Ühe perekonnaloo kaudu Soome ajaloo nelja viimast kümnendit üldistav lavastus oli huvitav võrdluses Eesti Draamateatri hiljutise "Tagasitulekuga isa juurde". Selle, nagu ka Tamperes nähtud sarnase vene lavastuse "Tshardõm" kõrval, puutus silma, kui probleemitu Soome elu on olnud ja on. Vaid viin ja põlvkondade võõrandumine.

Kahe abielumehest homo kapist väljatulemise vaevustest kõnelev uus draama "Cape Town" täpsustas usutavuse huvides kavalehel, et kõik see juhtus ammustel 1980-ndatel.

Ka võitlev feminism näib täna andvat ainest vaid paroodiaks. Soome komöödias "Vihane sink" naerutas publikut naisnimitegelane, kes tahtis näidendit kirjutada, aga pidi heitlema röökivate laste, kiimas mehe ning tüütu ema ja ämmaga.

Head olid kaks klassikalavastust. Takomo teatri "Onu Vanja" kõrval tegi Kajaani teater imet Wuolijoe "Niskamäe Hetaga", pakkudes stiilset ansambliteatrit.