Kas R. Kelly ja Michael Jackson on maailma mõjuvõimsaimad ahistajad?
„I believe I can fly
I believe I can touch the sky
I think about it every night and day
Spread my wings and fly away”
(R. Kelly, „I Believe I Can Fly”)
Käes on aeg, kus paljude süüdistuste eest ei saa tiibu sirutades minema lennata isegi megastaar R. Kelly. Michael Jacksonit pole enam süüdistustele ja süüdistajatele otsa vaatamas. Kaks dokumentaalfilmi, „Leaving Neverland” ja „Surviving R. Kelly” ei esita kuulsuste kohta mitte niivõrd uut informatsiooni, kuivõrd annavad ohvritele viimaks korraliku kõlapinna. Tulemus: nii mõnedki fännid seisavad endiselt iidolite kaitsel, ohvrid peavad toime tulema paljude (surma)ähvardustega. Ometi on nende häält selgelt kuulda.
HBO ja Channel 4 sari „Leaving Neverland” ning Lifetime’i sari „Surviving R. Kelly” esitavad häiriva pildi kahe superstaari pikkade aastate jooksul toime pandud tegudest, mis ühel juhul hõlmavad alaealisi poisse, teisel enamjaolt teismelisi mustanahalisi tüdrukuid. Kohtuasjadest on puhtalt välja tulnud nii Michael Jackson kui ka R. Kelly. Kelly puhul saab nüüd vähemasti öelda: seni.
Suure armastuse osa
„Leaving Neverland” keskendub kahe mehe, Wade Robsoni ja James Safechucki ning nende perekondade mälestustele. Austraaliast pärit Robson oli juba verinoorena tohutu Jacksoni fänn ja kohtus temaga pärast tantsuvõistlust, kus esitas veenvalt oma iidoli tantsusamme. Safechuck kohtus kuulsusega Pepsi reklaami võtetel. Neist sündmustest said alguse Jacksoni lähedased suhted poiste ja nende perekondadega. Seejuures kirjeldavad mõlemad mehed, kuidas nad olid poisikesena staari oma lapselikus siiruses armunud ja seksuaalne väärkohtlemine tundus kui suure armastuse osa.
Ka aastaid hiljem, kui Robson ja Safechuck sattusid Michael Jacksoni kaitse tunnistajatena kohtusse, oli sügav kiindumus alles, kuigi segatud häbi ja hirmuga. Mõlema kirjeldustest jääb mulje, et toimunu tähendus ja hilisem mõju avaldus nende jaoks täienisti alles siis, kui nad ise isaks said.
Samuti on ohvreid sidunud sügavad tunded R. Kelly vastu. Kuigi sedalaadi armastusel võib olla enam pistmist traumaatilise seotuse ehk kiindumustundega, kui vägivallatseja ohvriga parajasti hästi käitub. Kui „Leaving Neverlandi” autor Dan Reed on valinud loo jutustamiseks konkreetselt kahe kannatanu ja nende pereliikmete hääled, siis filmis „Surviving R. Kelly” on intervjueeritavaid märkimisväärselt rohkem. Peale paljude ohvrite, sealhulgas endine abikaasa, saavad sõna ka R. Kelly meeskonna kunagised liikmed, tema vennad, psühholoogid ja ajakirjanikud.
Nii Michael Jackson kui ka R. Kelly on inimesteni jõudmiseks kasutanud ka isiklikke lapsepõlvetraumasid. R. Kelly ohvrid kirjeldavad sidet, mida nad tundsid, kui staar usaldas neile kohutava mälestuse sellest, kuidas üks vanem naine teda väärkohtles. Michael Jacksoni lapsepõlv oli tulvil vägivalda, mille tulemusel usuti teda ennast olevat sisimas väike laps. Hilisem hüüdnimi Peeter Paan aitas rajada teed väikeste poisteni. Hinges vaid armastust otsiva lapsemeelse staari pilt mureneb, kui ohvrid räägivad, kuidas Jackson tekitas neis tasapisi oma ema ja perekonna vastu usaldamatust, isegi viha. Nii see kui ka näiteks kellukesed, mis pidid majas inimeste lähenemisest märku andma, viitavad kalkuleeritud tegutsemisele.
Usaldusväärsust tuleb tõestada
Ahistamissüüdistusi ei tuleks võtta tõena mõistagi lihtsalt sellepärast, et nad on esitatud. Muidugi tuleb nende usaldusväärsust tõestada. Eriti ajakirjanduses kajastatute oma ja eriti olukorras, kus iga valeväide, ükskõik kui statistiliselt vähetõenäoline, õõnestab kõigi reaalsete ohvrite lugusid. Aga pärast nende kahe filmi vaatamist tundub, et see peaks olema ikka üks kuradima suure vaalaskala mõõtu vandenõu (ja ma ei ole suurem asi vandenõuteoreetik), kui kõik, mida ohvrid räägivad, on väljamõeldis. Näiteks R. Kelly on osa alaealistega tehtud tegusid (muu hulgas nende peale urineerimise) ise kenasti üles filminud.
Aasta eest küsiti netiraadiosaate Hidden Brain osas „Why Now?” sama, millele pealkiri viitab, ehk miks ahistatud alles nüüd räägivad. Seda küsitakse ka R. Kelly ja Michael Jacksoni juhtumite kohta. Mainin vahemärkuseks seda saadet, sest see võib aidata mõista teisi sarnaseid juhtumeid. Saatelõik on üles ehitatud Israel Horovitzi ümber toimunule. Tuntud näitekirjaniku, lavastaja ja teatrijuhi kohta oli süüdistusi kõlanud juba aastakümneid. Alles pärast 2017. aastal ilmunud New York Timesi artiklit, milles astus esile üheksa naist, keda Horovitz oli ahistanud vahemikus 1986–2016, toimus muutus. Varem, isegi juhul, kui juhtumeid oli üritatud avalikkuse ette tuua, summutati need kiiresti. Teatrijuhi käitumine oma näitlejatega ei pannud teatri juhtkonda midagi ette võtma. Niisiis, miks mitte varem? Lühike vastus: sageli on püütud ka varem, aga katsed olukordi avalikustada on summutatud juba eos. Alles nüüd tunnevad ohvrid selget ühiskondlikku tuge. Paraku ka eespool nimetatud ähvardusi.
Selle nädala Eesti Ekspressis räägib Lauri Pihlap, kuidas püüab „isiklikud emotsioonid ja fänluse kõrvale jätta ning hinnata olukorda ratsionaalselt, nagu iga inimene võiks.” Ta on üsna kindel, et Michael Jackson ei ole süüdi selles, milles teda süüdistatakse. Talle nagu paljudele teistele fännidele pole usaldusväärselt mõjunud 1993. aasta kohtuasi (Jordan Chandleri väärkohtlemise eest esitatud süüdistus, mis lõppes Jacksonile miljoneid maksnud kohtuvälise lahendiga) ega 2004. aasta kohtuasjad (süüdistused vähki põdeva Gavin Arvizo väärkohtlemises). Mõlema puhul on viidatud nende vanemate rahaahnusele. Kiire rikastumise lootuses kahtlustatakse nüüd ka James Safechucki ja Wade Robsoni, kes dokumentaalfilmis räägivad nii toimunust kui ka sellest, miks nad pikalt kõike eitasid ja suisa Jacksoni kasuks välja astusid.
Miks ohvreid ikkagi ei usuta?
R. Kellyst rääkides ei saa mööda vaadata sellest, kes on ohvrid. Mustanahalised naised on paraku üks haavatavamaid rühmi. Filmis tuuakse korduvalt esile, et kui staar oleks sama teinud valgete tüdrukutega, ei oleks ta ilmselt enam vabaduses. On see nii või mitte, igal juhul tähendab haavatavam positsioon muu hulgas lihtsamat teed oletuseni, et ju kaebajad valetavad ja – taas – on lihtsalt raha peal väljas. Ausalt öeldes ei tundu maailma mõjuvõimsamate inimeste vastu avalikult välja astumine kõige lihtsama rahateenimismoodusena.
Aga miks paistab valuraha taotlemine nii sageli märgina sellest, et kirjeldatud sündmusi ei toimunud? Kui restoranis murrab keegi toidus peituvat klaasitükki hammustades hamba, siis on hüvitise nõudmine justkui põhjendatud. Aga kui hüvitist nõutakse potentsiaalselt eluaegse trauma tekitanud seksuaalse väärkohtlemise eest, siis järeldame, et sündmusi ei toimunud? Miks on kõige räigemate sündmuste puhul ohvri püha kohus jätta kõik sinnapaika ja olla märter?
Põhjuste hulgas, miks ohvreid mitte uskuda, domineerib küll rahahimu, ent Jacksonisse puutuvas on raskendav asjaolu see, et Robson ja Safenchuck tulid süüdistustega lagedale pärast staari surma. Jah, las surnud puhata. Aga kas pärast ahistaja surma on need elud, mida ta rappis, kuidagi vähem liiga saanud? Miks nõuda lahkunu austamist, kuigi lahkunu ei austanud oma ohvrite keha, usaldust ega võimalust täisväärtuslikult elada?
Kuulsuse süütuse tõestuseks näivad paljudele kenasti sobivat inimesed, kes on öelnud, et nendega ei ole valesti käitutud. Vabandust, aga kuidas tõestab tõik, et ühe inimesega pole süüdistatava juuresolekul midagi juhtunud, seda, et kellegi teisega ei võiks juhtuda? Isegi nii võimekad staarid nagu R. Kelly, Michael Jackson, Harvey Weinstein või Bill Cosby ei saa olla jõudnud ahistada kõiki nende ümber liikuvaid inimesi. Isegi kui nood vastavad nende individuaalsetele eelistustele (väike poiss, teismeline mustanahaline tüdruk, kaunis näitlejanna).
Mainitud põhjustel tundub mõlema dokumentaalfilmi maht olevat rohkem kui põhjendatud. „Leaving Neverlandi” kaks osa kestavad kokku neli tundi. „Surviving R. Kelly” läks eetrisse suisa kuueosalisena. Toimunu detailne markeerimine – nii kuulsuste tegude kirjeldused kui ka psühholoogilise poole lahtiharutamine – on oluline.
Kui „Leaving Neverland” räägib lood praeguseks täiskasvanud ohvrite ja nende perekondade kaudu, siis „Surviving R. Kelly” on kaasanud ka psühholoogid, kes niivõrd ei selgita spetsiifiliselt R. Kelly tegusid, kuivõrd aitavad neid konteksti asetada. Joonistub muster nii vägivallatseja käitumisest kui ka ohvrite psühholoogiast. Vägivaldsest suhtest lahkumine õnnestub keskmiselt alles seitsmendal katsel, ütleb sarjas „Surviving R. Kelly” kliiniline psühholoog Candice Norcott. Psühholoogide kaasamine aitab rõhutada, et võitlus ei käi ainult konkreetse inimese vastutusele võtmiseks, vaid laiemalt vägivalla ja ahistamise vastu.
Miks ohvrite perekonnad ei sekkunud?
Mõlemat filmi läbib ka ohvrite perekonna teema. Michael Jacksoni puhul tekib ootuspärane küsimus: kuidas, taeva päralt, lasid emad (just nemad on siin fookuses) üleüldse oma väikese lapse täiskasvanud mehega ühte voodisse? Kuidas nad aastaid midagi ei märganud? Kas tõesti säras roosatupsuline tulevikuvisioon nii eredalt, et varjas vägagi kahtlased tumedad laigud staari käitumises?
Vanematel on oluline osa ka „Surviving R. Kelly” sarjas. Mõned neiud on siiani R. Kelly mõju all, oma avalike sõnavõttude kohaselt vabatahtlikult. Vanemad, kes pole oma lastega aastaid kontakti saanud, arvavad, et seda sorti vabatahtlikkus on ajupesu tulemus. Nii mõnelgi juhul on taas raske hoiduda jahmatusest: kuidas on vanemad ise lubanud oma tütred mehe juurde, kes on lastepornoga seotud süüdistuste tõttu kohut käinud? Vaevalt et keegi on lapsele teadlikult halba tahtnud, ent jällegi jääb tunne, et õuduste ees on lihtsam silmad kinni pigistada, kui helge tuleviku kutsuv kuma on nii lähedal.
Kuidas kuulata Jacksonit?
Hoopis omaette lugu on nende kuulsuste muusikaga. Kuidas ma peaksin tänapäeval kuulama näiteks Michael Jacksoni lugu „You Are Not Alone”? Teades mitte ainult laulja tegudest, vaid ka seda, et selle loo autor on õigupoolest… R. Kelly. Sarjas „Surviving R. Kelly” kirjeldab loo inspiratsiooniallikat Kelly kunagine armuke/ohver Lizzette Martinez, kellel too palus aborti teha. Martinez räägib, et kaotas lapse hoopis nurisünnituse tagajärjel ning toimunust sai Kelly loo alus.
Kas raadiojaamad peaksid koletislikke tegusid teinud kuulsuste muusika mängimise lõpetama? Sama küsimus on läbi käinud ka teatri- ja filmimaailma ahistamisjuhtumite puhul. Mis puudutab elus olevaid artiste, siis tundub vastus lihtsam. Superstaar R. Kelly muusikat ei saa lahutada Robert Sylvester Kelly isikust, kes on selle pealt varanduse teeninud. See omakorda on aidanud kaasa Kelly tegude aastatepikkusele jätkumisele.
Aga Michael Jackson, kes enam kunagi ühelegi väikesele poisile liiga ei saa teha? Selge, et muusikat ei saa kellelegi keelata, ent tundub kuidagi vale kuulata seda tausta teadvustamata. Ma ise ei kujuta ette, et kummagi lugusid niipea kuulaksin. Kui üldse kunagi.
