Kas sellist emakest Venemaad me tahtsimegi?

„Opritšniku päev” käib välja Venemaa mitte kõige võimatuma tulevikustsenaariumi.

Varemgi kodumaale kirjanduslikku konnasilmamassaaži teinud (eesti keeles 2002. aastal romaaniga „Sinine pekk”) Sorokin viib lugeja sel korral putin-medvedevlikul kursil lähitulevikku. Mida tulevik Sorokini fantaasias Venemaale toob? Taastatud monarhia ja seisused, opritšnina ja ihunuhtluse. Riiki eraldab Euroopast ja Kesk-Aasiast Suur Vene müür, alamate välispassid on Punasel väljakul rituaalselt ära põletatud. Riigi tuluallikaiks on gaas ja Hiina transiidimaksud. Ladusalt kirjutatud „Opritšniku päev” kirjeldab riigi kujunemist, väärtusi, eluolu ja argipäeva opritšnik Komjaga pilgu ja tegemiste kaudu. Ametniku argised asjaajamised vahelduvad mõ­tisklustega „vene asja” üle ja tagasivaadetega pooleldi fiktiivsesse lähiajalukku.

Sorokin kujutab tuleviku-Venemaad omalaadse ühiskonnana, mille korraldus on pärit Ivan IV ajast, kuid mis kasutab kõiki tulevase moodsa maailma hüvesid. Arvestades idanaabri tava türanne idealiseerida ja Sorokini võtet seda mõnuga võimendada pole selles ka midagi imestada. Sõbralikud klounikraede ja iPhone’idega karud just Moskva tänavail üherattalistega ringi ei sõida, kuid ega palju puudu jää.

Halastamatu antiutoopia

Nihkes, kuid deminutiivi­külluse tõttu omamoodi isegi pisut romantilises maailmas askeldab opritšnik Komjaga. Hommikul on ta pohmeluses, õhtul viinauimas. Ta on ühtaegu nii uhke kui ka lipitsev. Komjaga on küll kõikvõimas opritšnik, kuid on temastki tähtsamaid. See­tõttu ei unusta Komjaga, kust on tulnud tema võim. Alustanud töö­päeva riigivaenlase mõisa üle­võtmise ja selle omaniku poomisega, osaleb ta opritšnike ühise õhtusöögi järel suurima heameelega võimu tööriistu liitvas rituaalis – Armeenia jenkas. Homoseksualismi on Sorokin oma kõikvõimsate antikangelaste naeruvääristamiseks kasutanud varemgi.

Peab tunnistama, et Sorokini satiir on halastamatu. Kuigi romaan on kirjutatud ladusalt ja sõnakasutuselt pigem pehmelt (hellitavalt), kujutab see ikkagi ühiskonda, mille ühelegi redelipulgale kodanik sattuda ei tahaks. Alamatel pole aga midagi vaielda: isake tsaar teab, mis on neile hea, sest ta on seda kogu aeg teadnud. Nii nad elavadki oma taassündinud Venemaal.

Teisalt pole ma eriti kindel, kas Sorokini kirjeldatu oma helesinises õuduses ka eesti lugejatele lõpuni pärale jõuab. Venemaal osale jõudis ja opritšnik Komjaga seikluste pärast puhkes skandaal.

Seega – pole kaht­lust­ki, et raamatust saadav rahulolu on võrdeline lugeja teadmistega Venemaa ajaloost, kultuurist, kirjandusest ja tänapäevast ning võimalikest tulevikustsenaariumidest. Just nende valdkondadega seotud viited panevadki Vladimir Sorokini „Opritšniku päeva” i-dele täpi.