Võrratu on üle pika aja Eesti laval näha ehtsat täisverelist psühhopaati, Priit Loogi Richard Wagnerina, kirjutab kriitik Veiko Märka. Foto: Gabriela Liivamägi

Endla teatri suvelavastus „Ihu paradiis” on fantastiline peadpööritav uperpall formaalselt täiesti ranges ajalis-ruumilises raamis. Linn – Pärnu, täpsemalt selle esimene supelasutus. Aeg – juuni 1838. Süžee on originaalne ja isegi veidi jabur, sest eestlasi ja sakslasi on meie ajalookäsitlus kõige vihasemalt vastandanud ning 19. sajandi keskpaik on selles suhtes üks valusamaid perioode. Varem olid eestlased liiga jõuetud ja arenematud, hiljem hakkasid tõesti juba teatud edu saavutama. Tõsi küll, üks peategelastest, Richard Wagner, pole mitte balti-, vaid pärissakslane, kes oma ohjeldamatu loomuse ja rahahäda tõttu ajutiselt Riiga teatrit juhtima on põgenenud. Ikkagi mõjub ootamatult, kui innukalt ta eesti asja ajama hakkab, eelkõige oma eeskujuga („Rahvaste sõprus on võimalik” ja „Me mõlemad tahame oma rahvast uhke ja sirgena näha”). Saksamaa on lootusetult killustatud, Wagner on võtnud eesmärgiks rahva ühendamise laulu, see tähendab laulupidude abil („Miks on sakslased nii orjalikud? Kus on eluterve rahvuslus?”).

Noorele Johann Voldemar Jannsenile idee meeldib ja kuigi me teame, et esimene eesti laulupidu toimus alles 31 aasta pärast, on helge tuleviku perspektiiv näidendis selgelt tunda („Kumb on kergem: kas teha orjast eestlast või saksast sakslast?”). Koidulaulik Lydia on veel sündimata, kuid tema vanemad on juba kokku saanud ning arutavad, mis nimi tütrele panna.

« Avalehele 1 Kommentaari