Kask lahkab Labani põhimõisteid
Tallinna Linnateatri taevalaval ootab publikut pilt kaasaegses tantsus vahest enim rakendust leidnud kombinatsioonist: tühja matiga ületõmmatud tantsuala, ekraan ja liikumisvabadust pakkuvas, lihtsa lõikega must-valges rõivastuses tantsijad, kes pealtvaatajate sisenemisel näiliselt vabalt matil ringi patseerivad. Kirjeldatu ei tähista kulunud maneerlikku võtet, vaid pigem algsituatsiooni, omamoodi tabula rasa’t, millest näitleja, valguse ja muusika abil võib luua kõike (mitte)mõeldavat.
Etendust vaadates tundub, nagu vastaks igale fraasile oma liigutusahel. Tegelikult ei ole seos kaugeltki mitte võrdeline. Liigutused ja sõnad ei eksisteeri samas kestvusastmes. Neid saab üksteisest lahti haakida ning esitada komponente eralditoimivalt – näiteks tantsida ilma muusikata. Side seisneb pigem antud märgissüsteemide sarnases olemuses. Ahelaid lõhestades koosneb iga lause eri sõnadest, iga tantsufraas aga liigutustest. Siit edasi võib ühele objektile eri (väljendus)keeltes leida erineva märgi.
Ometi tundub, et “kurvas naudingus” ei ole mitte tähendus esmatähtis. Liikumine ja sõna ei otsi väljenduskeelt ühele ja samale ideele, vaid impulsile. See, mida sõnadega öeldakse, ei kordu alati liigutustes. Kui Kersti Heinloo jutustab lugu vanaemast, ei leia see äratuntavat kajastust tantsukeeles, vaid pigem annab impulsi hoopis teistsugust teed pidi kulgevaks edasiarenduseks.
Mõtted tahavad käia oma teed
Etenduse arenedes tundub peategelaseks kasvavat draamanäitleja, sõna valdav Kersti Heinloo. Tema lausutud, pikkade pausidega pikitud sõnad ja fraasid annavad järgemööda tõuget ülejäänud neljale esitajale. Alguses üksikud sõnad, lühikesed fraasid, mille kõrval esimesena “ärganud” tantsija soolo tundub segamatult selge ja pikk. Seejärel “ärkavad” teised.
On hetki, kus sõnu on rohkem kui liikumist, ja hetki, kus üliemotsionaalne kõne korduste näol kinni jookseb, takerdades sellega kordustesse ka liikumise. Kohati näib, nagu oleks tegu ühe toaga vaimuhaiglast, kuhu Heinloo kehastatav tegelane oma mõtetega üksi on jäetud. Tantsijad on kui varjud, unenäod, meenutused, mis kerkivad esile vahel piinavalt, teinekord kallistades.
Mingil määral alluvad tantsijad sõna kehastavale draamanäitlejale. Endine selge lahterdus pööratakse aga segamini, kui Kristian Tirsgaard surub kätt naise suule – surudes Heinloo närvidelekäivalt diktatuurse kõnevooru maha. Heinloo laulev kõne, mis korraga lausa lauluks paisub, asendub Tirsgaardi shakespeare’ilikult ilmeka luulelisusega.
Sama tähtsa koha hõivavad etenduses valgus ja muusika. Gregor Knüppeli seatud, ekraanil värvi muutev valgus muudab varjude ja tantsijate kostüümide tooni. Samas annavad ekraan ja lambid koloriiti kogu ruumile. Kord soe ja raske punane, siis aga pikaks ajaks haiglaselt külm sinine, mis külmetavate varvaste tekkes tõenäoliselt ka oma osa mängib.
