Kassikullatud mausoleum kadunud aja ideoloogiale
Pühapäeval Tallinna Kunstihoones ja selle galeriis avatud Ilja ja Emilia Kabakovi ning Raul Meeli suurel ühisnäitusel pealkirja pole – kunstnike nimed kõnelevad hiigelettevõtmisel enda eest ise.
Eks asi sai alguse põrandaalusest verevendlusest Breznevi impeeriumis. Moskvalased käisid siin ja meiekad seal. Küll peatuti Tõnis Vindi kodus Tallinnas, küll Ülo Soosteri juures Moskvas. Käis ka Kabakov ning tutvus teiste hulgas ka Raul Meeliga. Kaudu salajasi radu ringles nende linnade vahel kirjandust, ideid ja inimesi nii palju, et üheksakümnendate keskel sai sealsamas Kunstihoones sellest kokku massiivse retronäituse “Tallinn–Moskva”.
Ajalugu sai valmis – põrandaalused alustasid oma triumfaalset võidukäiku paksudesse kataloogidesse, raamatukogudesse ja muuseumidesse mõlemal pool Narva jõge.
Seekordne näitus on samuti kantud sentimentalismist ja nostalgiast. Kabakovi õpilase-suhtest Ülo Soosterisse on liigagi palju räägitud, ka eesti avangardiklassika kohast vene dissidentlikust kunstis. Tõestada pole enam midagi, nüüd vaid kordame õpitut.
Tühi muuseum
Kabakovid on toonud Kunstihoone suurde saali korduse 1993. aastal Frankfurdi Kujutavate Kunstide Akadeemias esmaesitatud installatsiooni-ideest “Tühi muuseum”. Kohaliku publiku jaoks täiesti uus asi, rändajale aga nähtud klassika.
Suur saal on ümber ehitatud tühjaks muuseumiks. Tühjaks nõukogudeaegseks muuseumiks. Nõukogude Venes tähendas muuseum tihti klassitsistlikku ornamentikat, võltspilastreid ja -anfilaade, rammusat kullatud stukkdekoori, pruuni põrandavärvi ja pahatihti ka potisiniseid aknaraame. Sekka pihuga stalinistlikke kipsviisnurki, sirpe, vasaraid ja miks mitte ka viljavihke. Avaliku ruumi propagandistlik potentsiaal ei jäänud “suurel juhil” märkamata. Minge imetlege või Sõpruse ja Estonia säilinud interjööre või Tartu maantee “torniga maja”. Ülevad ootused tuleviku suhtes olid valatud nende ehitiste karniisidesse, friisidesse ja tornikaunistustesse. Avalik ruum oli ülevuse ideoloogiaga laetud nagu “kuuendik kogu planeedist” – totaalne Gesamtkunstwerk, milles polnud ühtegi õhuauku.
Sellises läbinisti mütologiseeritud panoptikumis, kus pioneeriräti või parteipileti puudumine tähendas väljakukkumist kogu sotsiaalsest suhtlusest, arendas Kabakov välja “väikese inimese” elufilosoofia – kommunaalköögi räiges ja kalgis atmosfääris vestetud südamlikud ja uskumatud lood armetu inimräbala katapulteerumisest kosmosesse, kontaktidest teise reaalsusega jms. Bulgakov pildis, Dostojevski kunstisaalis...
Hiljem välismaal asus ta nn totaalsete installatsioonidega portreteerima nõukogude elu teist külge – läbinisti müstifitseeritud tegelikkuse kehalist kohalolu tollases avalikus ruumis.
“Tühi muuseum” kuulubki sellesse sarja. Kuldne võltsfriis, roheline puitpaneel ja punaseks võõbatud saalisein käivitavad vanade assotsiatsioonide ahela kõigil, kes kunagi käinud Puskini Muuseumis, Marmorpalees, Kremlis. Kunagine ülevuse ideoloogia on kohal aga metafoorina – Bachi “Passacaglia” võimsate orelihelidena. Ideoloogia on tagasi.
Totaalse installatsiooni meister
Perestroika lainel läände purjetanud Moskva kontseptualistide staarkunstnik Ilja Kabakov kohandus Euroopas ja Ameerikas valutult. Tema nimi kõndis temast eespool. Järgneva viieteist aasta jooksul pälvis ta lääne kunstimaailmas kõikvõimalikud pakkumised ja hüved.
Tohutult laienenud rahaliste võimaluste toel asus ta mastaapselt ellu viima oma varem küpsenud totaalse installatsiooni ideid. Teame ju, et galeriil on võime asju kunstiks muuta. Nii suudab ka Kremli kongresside palee alandada truualamlikuks kummarduseks iga dissidentliku kunstimõtte, mis paigutatud tema kunstmarmorist sammastikku punastele vaipadele.
Seda kontekstuaalset võimu üritabki Kabakov paljastada. Juba 1992. aasta Kasseli documenta’l ja aasta hilisemal Veneetsia biennaalil vahendab ta publikule suuri ruumilisi simulatsioone nõukogude argipäevast – ühiskäimlast, Kremli fassaadidest ja hiigelmegafonide marsimuusikaga täidetud väljakutest. Ta ei loo enam kunstiobjekte, vaid terveid ruumilisi ansambleid, et manada esile üht või teist spetsiifilist atmosfääri. Neis, müüdina ellu äratatud õhustikes paljastub tubade, endisaegsete elukeskkondade, ideoloogiline märgilisus.
