KURITEGELIKUD ÜHENDUSED PROVINTSIS

Nüüd aga sättigem kompassinõel itta, Narva poole – meie maa kõige piiriäärsema linna suunas.

Üheks esimeseks kuritegeliku ühenduse juhiks Narvas sai Vladimir Fjodorov (hüüdnimega Lendur). Tegemist oli harukordse tüübiga. Ülespoole tõusis ta juba 1970ndatel. Pärast 1986. aastat ehk perestroika aegadel tegutses ta juba Narva allilma tunnustatud juhina, kes täielikult oma „pärusmõisa“ kontrollis. Lendur tegeles väljapressimisega. Selleks oli ta organiseerinud spetsiaalse „võitlejate“ brigaadi, mis koosnes peamiselt endistest õiguskaitseorganite töötajatest. Nad peksid rahulolematutelt raha välja ja trahvisid „obrokiga“. Enne brigaadiga ühinemist pidid „võitlejad“ läbi tegema spetsiaalsed, targalt koostatud katsed. Väärib märkimist, et need katsed tegi läbi ka Lenduri naine Irina Romanovna.

Keskuurimisbüroo uurija, seejärel Narva prefektina töötanud Artur Pärnoja mäletab, et keskuurimisbüroo töötajate kätte sattusid huvitavad dokumendid: „Nendesse oli märgitud Lenduri brigaadi harjutuste plaan. Neid harjutusi ei korraldanud mingi diletant, vaid endine dessantväelane – paistis, et Smolenski või Brjanski õhudessantvägede diviisist. Programmis leidusid isegi sellised õppeained nagu lõhkeasjandus, mis omakorda sisaldas õpet lõhkeseadmete ja suunatud laengute tegemise kohta. Loomulikult läbiti eri tulirelvadega ümberkäimise kursus, mida oli omal ajal dessantväelastele õpetatud.“

Teiste sõnadega – Lenduri võitlejad ei õppinud vaid füüsilist vastupanu võimalikule vastasele, aga ka diversioonide abil sõjapidamist.

Seejärel asutas Lendur Eesti ühe esimese turvafirma Esto, mis sai kuulsaks sellega, et üks selle töötajatest, Eduard Mägi sooritas rea elajalikke tapmisi ja ta mõisteti eluks ajaks vangi.

Seejärel vedas aga alt Lenduri seni raudselt vastu pidanud tervis. Selle põhjustasid omakorda kaks asjaolu. Kõigepealt läks tal kaduma raha ja väärtasju pungil täis seif, mis küll kahe päeva pärast üles leiti, aga mõistagi tühjana. Räägitakse, et seifi vargusesse olid segatud Vladimir Osiptsov, Andrei Gorjunov ja veel keegi Korosteljov – kõik kolm Lenduri enda brigaadist. Kuulduste järgi oli kadunud raha ja väärt asjade hüvituseks sellelt kolmikult võetud 30 000 krooni (inflatsiooni arvestamata ja mehhaaniliselt ümber arvutatuna umbes 2000 eurot) ja Osiptsovilt veel lisaks Mercedes. Ülejäänud kahel lihtsalt polnud autosid.

Korosteljov ja Gorjunov kogusid hiljem kuulsust sellega, et ilmusid ühte Narva sauna, kus pidutsesid kuus nende „vaenlast“, ja avasid seal tule. Kolm „vaenlast“ tapeti sealsamas, teised kolm said haavata. Kui Korosteljovil ja Gorjunovil padrunid lõppesid, algas kaklus, mille käigus „vaenlased“ esimesena nimetatu, kui ta maas lebas, puuhaluga vastu pead surnuks lõid. Uurijad tunnistasid Korosteljovi tapmise õigustatuks, see tähendab hädakaitse piirides, ehkki laias plaanis – kuidas saab juttu olla enesekaitsest, kui teadvusetult maas lebaja lihtsalt teise ilma saadetakse. Kolm laipa saunas riputati Gorjunovi kaela, keda peagi, 27. oktoobril 1998 mingi narkomaan pähe tulistas, kuid Gorjunov jäi siiski ellu...

Teiseks asjaoluks, mis Lenduri tervist mõjutas, kujunes tema alaealine poeg, kelle Fjodorovi konkurendid heroiininõela otsa istutasid. Sellest hoobist Lendur ei toibunudki. Raskelt haigena elas ta üle mitu operatsiooni ning lahkus 90ndate lõpus teise ilma.

Boriss Malinovski (Malina), kunagise poksija, nüüd aga treeneri ja poksikohtuniku nime mainiti aastaid tagasi sageli ajakirjanduses. Viimasel ajal on see aga unustusse vajunud. Nähtavasti seepärast, et tal ei ole enam olnud suuri ebameeldivusi politseiga, kes „delikaatselt teda läbi elu talutas“, hakates kinni igast pisiasjast ja kurnates tema närve. Oleks võinud oodata, et Boriss Malinovski – oma raha ja nimega nii spordi- kui ka kriminaalilmas – pidanuks astuma ühele kõige kõrgemale pulgale kuritegeliku hierarhia redelil.

Aga ei! Tema autoriteet ei olnud nii tugev. Ühed räägivad, et Malina ei suuda sõna pidada, teised osutavad, et kunagi istus ta Solikamski nn Valgetes Luikedes. Muide – see fakt, nii palju kui mina Tallinna kriminaalsete autoriteetidega suheldes aru sain, on nende silmis negatiivse värvinguga, mille tausta nad meile, tavainimestele, ei taha selgitada. Kui aga küsisin politseist, mida need Valged Luiged endast kujutavad, kehitati õlgu ja vastati, et mis siin ikka rääkida, tsoon on tsoon...*

Selgus siiski, et tsoon küll, aga mitte nagu kõik. Alles hiljem sain teada, et Valged Luiged on „mentide tsoon“, mistõttu allilmas suhtutakse halvasti ka seal istunutesse. Tallinna tuntud advokaadi Anatoli Jaroslavski arvates, kes kaitses Anton Letšitskit Narva ja Narva-Jõesuu plahvatuste kriminaalasjas (me jõuame selle episoodini hiljem), ei ole Malinovski näol tegemist lugupeetava inimesega: „Ta erineb Anton Mihhailovitšist just selle poolest, et on lurjus. Ühes ajakirja Kriminaal numbritest mustas ta kõiki: prokuratuuri, politseid, kaitsepolitseid ja advokaati. Minu soovitus teile: hoidke Malinovskist eemale!“

Muidugi väljendas ta Letšitski kohta, eriti tema advokaadina, vaid enda subjektiivset arvamust, aga siiski tasub tema hinnangut Malinovskile meeles pidada.

Lõpuks ei saa jätta pikemalt peatumata Anton Letšitskil (sünd 1952), keda kõik – kriminaalidest kuni politseinikeni – ei nimeta teisiti kui Anton Mihhailovitšiks. Oma esimesed tuleristsed sai see Lätis sündinud poolakas, kui ta 1974. aastal sattus kümneks aastaks vangilaagrisse 15-aastase tüdruku loomuvastasel viisil vägistamise pärast. 1973. aasta lõpus olevat ta selle tüdruku pettusega, näideldes telegrammi toonud postiljoni, kodust välja meelitanud ning tirinud jõuga varjulisse kohta.

Täpselt poolteist kuud pärast esimest vägistamist mõnitas Letšitski jõhkralt oma teist, viis aastat temast vanemat ohvrit (ise oli ta siis 21). Naine oli teel oma töökohta. Nädal hiljem ründas mees kolmandat naist, kes osutus vägistajast kümme aastat vanemaks. Naine oli minemas kuuri, et seal küülikuid sööta. Sel viimasel õnnestus põgeneda.

Tundes praegust Anton Mihhailovitši, on raske ette kujutada, et tal võiks leiduda niisuguseid noorusaja patte, sest Anton Letšitski on arukas ja ettevaatlik mees.

Oma põhikapitali teenis Anton Mihhailovitš metalliga, olles 1992. aastal Ida- Virus kõige mõjukam kriminaalne autoriteet sel alal.

Kui sõita Narva-Jõesuusse, jääb Udria külas vasakut kätt Letšitski maja. Seda on arhitektuuri iseärasuste tõttu raske teiste majadega segi ajada. Seda „kaunistavad“ kaks suurt betoonplaati, mis varjavad aknaid uudishimulike pilkude eest. Need plaadid paigaldas Letšitski pärast ühte atentaati. Kui ma ei eksi, siis juhtus see 1994. aastal.

Narva-Tallinna maantee ääres – kui sõita pealinna poole, võib vasakut kätt Sillamäe ja Narva vahel näha teist „vaatamisväärsust“: Igor Gabla talu. Tänu võimsale kiviaiale, mille tagant hooneid peaaegu ei paista, sarnaneb see pigem kogu maailma eest varjatud salajase sõjaväeosaga. Kohalikud inimesed kutsuvad seda talu Gablovka külaks.

Igor Gabla on Anton Letšitski parem käsi, truu ja usaldusväärne võitluskaaslane kõigis kriminaalsetes ettevõtmistes. 1997. aastast oli Gabla kuulutatud üleriigiliselt tagaotsitavaks ning ta varjas end Eesti õigusemõistmise eest politsei arvates mitte just väga kaugel – Peterburis. See ei välistanud aga tema regulaarseid „dessante“ Narva, naise juurde.

Raamatu autor Svetlana Loginova on tunnustatud ja hinnatud krimiajakirjanik Ida-Virumaalt. Autori töö põhineb dokumentaalsusel ja annab allilmast eelmise raamatuga võrreldes märksa avarama panoraami. Nõnda on esile toodud sündmusi mitte ainult 1990. aastatest, vaid ka kahetuhandete aastate vahemikust. Lisaks sellele on laiendatud geograafilist haaret, näidatud Ida-Virumaa kuritegevuse sidemeid ja seoseid riigi teiste piirkondadega.