Foto on illustreeriv Foto: Arhiiv

Raamatu autor Svetlana Loginova on tunnustatud ja hinnatud krimiajakirjanik Ida-Virumaalt.

Autori töö põhineb dokumentaalsusel ja annab allilmast eelmise raamatuga võrreldes märksa avarama panoraami. Nõnda on esile toodud sündmusi mitte ainult 1990. aastatest, vaid ka kahetuhandete aastate vahemikust. Lisaks sellele on laiendatud geograafilist haaret, näidatud Ida-Virumaa kuritegevuse sidemeid ja seoseid riigi teiste piirkondadega.

EESTI ALLILMA RISTIISA

Politsei andmetel tegutses Eestis käesoleva aastatuhande alguse seisuga kümmekond organiseeritud kuritegelikku grupeeringut: Tambov, Krasnodar, Kaasan, Kemerov ja teised. Allilma liidrid, kes istuvad hierarhiaredeli ülemisel pulgal, ei ole nende andmetega nõus, kinnitades, et politsei kas eksib või siis annab sihi kindlalt ajakirjanikele valeinfot grupeeringute arvu ja tähtsuse kohta kuritegelikus maailmas. See puudutab muuhulgas Kemerovo grupeeringut, mille eesotsas on Vjatšeslav Gulevitš. Me tuleme Gulevitši juurde veel tagasi, kuid nüüd teeme juttu Eesti kuritegeliku maailma lähimineviku kõige mõjukamast persoonist: Nikolai Tarankovist (1952–2016), kelle vaieldamatut autoriteeti ei tunnustanud mitte ainult kriminaalid, vaid ka politsei. Tarankovi enda jaoks kujutas endast kaua aega autoriteeti üks „Linnuvabriku omadest“ ehk mees Linnuvabriku grupeeringust – Toomas Helin.

Hasart mänguäri kaasosanik ja kallihinnalise kinnisvara omanik, kelle nime seostatakse Venemaal väga mõjuka Solntsevo grupeeringuga. On alust arvata, et organiseeritud kuritegevusele Eestis pani aluse just nimelt Linnuvabriku grupp, õigemini selle Tallinnalähedase asula hea inventariga spordisaal, kus tulevased allilmaautoriteedid kogunesid ja mille järgi nende jõuk oma nime sai. Nõnda nagu kirjutas Eesti Päevaleht, alustasid „linnukad“, kelle seas Toomas Helin ei asunud kaugeltki viimasel kohal, oma äri 1980ndate lõpul – Rootsist kulturistide hulgas nõutud steroidide Eestisse smugeldamisega.

Steroidide järel keskenduti musta äri mõttes märksa kasumlikumale tegevusalale – metallile, mille pärast algasid ka verised arveteklaarimised Permi grupeeringuga. „Permikaid“ peeti kriminaalses ilmas lurjusteks, kes ei soovinud alluda allilma seadustele. Politsei andmetel saadeti tänu avalikule sõjale „permikate“ ja „linnukate“ vahel paremasse ilma mitu nende juhtfiguuri, aga avastati ainult ühe, Aleksander Kuusiku tapmine, kellele oli langenud kahtlus koostöö osa politseiga. Tolle autoriteedi oli „ära tellinud“ tema oma semu – Robert Pohlak.

Eesti ajakirjanike andmetel varjas Toomas Helin end pikalt Hispaanias, mis võrreldes teiste Euroopa riikidega suhtus kurjategijate väljaandmisesse ja tagaotsimisse loiult. 1980ndate lõpus omas ligi paarkümmend tumeda minevikuga eestlast Hispaanias lõbumaju ja hotelle. Pea pooled eestlastest kriminaalsed autoriteedid varjasid end Marbella villades, nende hulgas Toomas Helin, kelle maja kujunes eestlastest allilmajuhtide kohtumispaigaks. Just Helina käest küsis väga keeruliste küsimuste puhul nõu ka Nikolai Tarankov.

Enne kui me asume Tarankovi lühikese elulookirjelduse kallale, olen sunnitud tunnistama, et ma ei või olla kindel küsimuses, kas Nikolai Tarankovi kriminaalne staatus tema surma hetkel polnud juba teistsugune: ajast, kui ilmus selle raamatu esimene väljaanne, on Eestis üsna paljugi muutunud. On ilmunud uued nimed, samuti uued prioriteedid allilmas, on pudenenud koost vanad ja sõlmitud uued sidemed.

Minu allikate andmetel püsis Tarankov siiski muutumatuna oma positsioonil...

1953. aastal sündinud ja Mogiljovist pärit Nikolai Tarankov saabus Eestisse 1973. aastal ja astus siin Pärnu merekooli. Politsei andmeil piirdus tema tööstaaž ametisolekuga ühes pioneerilaagris. On ka teada, et Nõukogude ajal paistis Tarankov silma kui hiilgav sportlane ja KGB ühe kõrgema kooli kursant, kust ta aga heideti seoses tapmiskahtlusega välja. See asjaolu aga ei saanud talle takistuseks töötamaks KGBga seotud objektidel.

Valgeid laike jagub tema eluloos piisavalt. Keegi ei oska öelda, kuidas temast sai Eesti kuritegeliku maailma juht. Väidetakse, et Nikolai Tarankovil, keda omade hulgas kutsuti Taranokiks või Kuldseks Koljaks, puudus Vene maffia ninameeste kaitse. Seepärast on jäänud tänase päevani lahtiseks, kes aitas tal troonile tõusta.

Politsei arvab, et Tarankovi lükkas esile poksijate seltskond, kes tiirles omal ajal Karl Lemani klubi ümber, aga esmaseks põhjuseks said tol ajal päeva korras olnud küsimused: kellele saavad parimad kohad katusepakkumiseks, kellest aga saab kohtunik tulu jagamise tülide lahendamisel ja ühtlasi ühiskassa hoidja?

Tarankov ei joonud ega suitsetanud, uimastitesse suhtus äärmise põlgusega. Mingeid väljakutsuvaid üksikasju rõivastuses, veel vähem kriminaalide puhul tavalisi atribuute – käsivarrejämedusi kuldkette ja briljantsõrmuseid –, ei ole keegi tema juures kunagi näinud. Ta ei pidutsenud kallites kõrtsides ega laiutanud rahaga, ei tellinud tüdrukuid ega harrastanud hasartmänge. On teada, et tal on armastatud naine ja laps, kellest ta kohtus 1994. aastal ka rääkis.

Nikolai Tarankov elas Kadriorus, majas, mis ei paista silma mingi välise luksuse poolest. Huvitav detail on see, et tema maja foto, mis on ilmunud mitmes aja kirjandusväljaandes, kutsub esile vaid kuritegeliku maailma liidrite muige, sest kaadrisse on jäänud hoopis mingi muu hoone, millel ei ole Eesti „maffia ristiisaga“ midagi tegemist. Ainus, mis väliselt mingil määral väljendas kohta kuritegeliku maailma hierarhias ja luksuslikku elu, oli Mercedese maastur.

Kolja, nagu sõbrad ja „võitluskaaslased“ teda kutsusid, oli tark, intelligentne ja igas suhtes tagasihoidlik inimene, kelle kohta ei oleks osanud iialgi öelda, et ta on kas või kaudselt seotud kuritegeliku maailmaga. Ja ikkagi! Tarankov valitses ühiskassat* ning tegutses vahekohtunikuna vaidlusküsimustes, mida ei õnnestunud lahendada teistel mõjukatel autori teetidel, Tarankovi omamoodi nõunikel. Neid leidus kõige roh kem neli-viis. Nikolai Tarankovi otsu sed arutamisele ei kuulunud.

Paradoksaalne, kuid Nikolai Tarankovil puudus vastupidiselt kriminaalses maailmas üldtunnustatud normidele kuritegelik minevik. Ta ei olnud kunagi istunud trellide taga ning oli vaid korra olnud kahtlusalune: 1993. aastal, pärast tuntud juveliiri Genrihh Akopjani tapmist (kes sai surma pommiplahvatuses) – see mees oli Nikolai Tarankovi salajase kaitse all – korraldas politsei ristiisa korteris läbiotsimise. Sealt leiti tulirelv, mis, nagu hiljem selgus, oli soetatud Kaitselii du võltsliikmepiletiga. Leiti ka külmrelvi ehk terve arsenal nuge, raketipüstol, kumminui, laser sihik, politseiauto vilkur ja muud sellist. Valedokumentidega oli omandatud ka Eesti pass. Kummaline, kuid politseil õnnestus tõestada vaid üht pisiasja: võltsdokumentide kasutamist, mille eest Nikolai Tarankov maksis riigikassasse 3000 krooni trahvi. Tema lähimaks sõbraks ja võitluskaaslaseks peeti peamist „kemerovlast“ Vjatšeslav Gulevitšit, kes vastavalt ajakirjandusse (olen veendunud, et politsei abiga) imbunud kuuldustele on korduvalt „viskunud ambrasuuri ette“ Eesti maffi a bossi kaitseks ning teeninud sellega ära Nikolai Tarankovi austuse.

Otsustasin kontrollida, mil määral need ajakirjanduses ilmunud kuuldused tegelikkusele vastavad ning mida seesugust on Gulevitš korda saatnud, et saada, nagu meedia on kirju tanud, Tarankovi võimalikuks troonipärijaks: juhul kui see mingil põhjusel peaks kõrvale astuma.

„Täielik jama!“ lükkas need jutud üks nimekas autori teet veendunult ümber. „Kui midagi niisugust juhtub, ma pean silmas, et kui Tarankov kõrvale astub, siis algab sõda. Seda esiteks. Teiseks aga ei panda selli seid nagu Gulevitš kunagi Tarankovi asemele. Minevik ei ole see: ta võttis matti prostituutidelt. Krasnodarlased kureerisid prostituute Olümpia hotellis, kemerovlased aga Virus.“

Raamatu kohta lähemalt.

kaanefoto