KATKEND TOOMAS LEITO RAAMATUST | Võim hakkas pähe. Kärkisin oma hea kamraadiga ja solvasin spordireporter Toomas Uba südamepõhjani

Eesti Päevaleht avaldab kolm katkendit ajakirjandusjuhi ja kirjastaja Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamatust, mis keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel. Teises katkendis kirjeldab Leito perioodi, mil ta töötas nn Valges majas ülemusena ja oli võimule päris lähedal.

Olin Valges majas osakonnajuhataja aasta ja kümme kuud. See oli periood, mil asusin võimule päris lähedal. Kõigile on teada ütlus, et võim hakkab pähe. Kuidas minuga oli? Hakkas küll. Võrdleksin võimu nähtamatu meelemürgiga, mis on läbi ajaloo inimeste vaimu kängitsenud. Kõige lühemalt öeldes on võim oskus ja võimalus teisi oma tahtele allutada ning nende tegusid suunata. Minitasemel (kuhu ka ennast paigutan) on soov asju paika panna just nii, nagu sina tahad. Tekib kujutelm, et sinul on alati õigus ja teised kõiges süüdi. Tunned, et võid igaühele öelda mida tahes, ka solvavat, sest just sinule kuulub tõe monopol. Arutlevalt toonilt lähed üle käskivale toonile ja kaob tahtmine vastuargumente kuulata. Küll aga meeldib, et tähelepanelikult kuulatakse võimuhierarhias ülalpool olevaid tegelasi. Kultuuritul inimesel mandub see kõik sõgedaks matsluseks.

Püüdlus võimu juurde ja selle ärakasutamine on igavene üldinimlik nähtus. Nii oli see minevikus, on nüüd ja jääb ka tulevikus. Tänapäeval, kui keegi saab ministriks või peaministriks, tekib tal kohe tahtmine kasutada ametikohta oma huvides. Olgu säärasteks näideteks telefoniõiguse praktiseerimine, et saada väljaspool järjekorda eriarsti juurde või kasutada välisvisiitideks ohtralt mugavat, aga kallist eralennukit.