Juli Jakab imestab, et film „Loojang” ärritas hoopis intellektuaale ja pakkus suuremat naudingut tavapublikule. Foto: Tiit Blaat

20. sajandi alguse Euroopa õitsev suurlinn Budapest, õhk on paksult tolmune ehitustöödest ja progressihõngust, kuid kuskil pulbitsevad tumedad, isegi vägivaldsed, iseendalegi ehk seletamatud jõud. Kuskil koondub destruktiivne jõud, mis kallutab kogu 20. sajandi selle ilusa alguse illusioonist kõrvale ja tõmbab muu hulgas kriipsu peale Austria-Ungari keisririigile.

Teosega „Sauli poeg” võõrkeelse filmi Oscari ja Cannes’i filmifestivalil grand prix’ võitnud László Nemesi teine mängufilm „Loojang” on ajalooline põnevik. Selles põimuvad müstika, saladused, poliitilised alatoonid, 20. sajandi alguse kaunid kostüümid, impressionistlike maalide laadis kaadrid. Loo keskmes on noor naine Iris (Juli Jakab), kes naaseb kodulinna oma surnud vanemate kuulsasse kübaraärisse, et selle uue omaniku hr Brilli (Vlad Ivanov) juures tööd leida. 

Avalehele
134 Kommentaari