Hannes Kaljujärve kehastatud onu Vanjast peegeldus lootust armastuseks. Foto: Alan Proosa

Ühe perekonna pealtnäha tavaline lugu ühes tavalises maamõisas. Sugulased, sõbrad, kaaslased. Külalised. Inimhingede pundar, mis on segamini ja ootab harutamist.

Rakvere teatri „Onu Vanjas” toodi lavale ühtpidi argine, isegi igavavõitu päevast päeva korduv toimetuste jada, teisalt segased hingeelud, mis hoolsalt teiste eest peidus, et mitte harjumuspärasust pea peale pöörata.

Keegi ei taha, et kaaslased näeksid südames pakitsevat hirmu, üksindust, lootusetust… kriisi. Etteruttavalt võib öelda, et küsimused ja lootused jäidki vastamata, kõik otsad endiselt traagelniitidena lahti. Kas otsida ja mõtiskleda või halada ja haletseda?

Mänguilu võis saaliski tunda


Publiku maamõisa jõudmist toetas Irina Marjapuu loodud lihtne ja selgepiiriline kujundus, mille meeldivaim element oli horisonte lähemale ja kaugemale nihutav kasetukk.

Avalehele
0 Kommentaari