Ajalehe väljaandmine on meeskonnatöö. Pakun välja ühe seletusvariandi (ja piirdun ühe näitega), kuidas sai Hindi kirjutises (EPL, 01.03.98) korrektsest vormist arvates ajakirjanduslik “värdjas” arvamusel.

Masinakirjutaja võis käsikirjas näha seda, mida ta on harjunud nägema, ja nõnda sisestadagi. Oletades, et viga ei tekkinud siis, võis paranduse teha toimetaja, põhjendades: seda, mida põllumajandusminister – tema arvamisest on jutt – (päriselt) arvab, me ei tea, järelikult ei saa selle kohta midagi väita (ajakirjandus ei esita mitte (tõelisi) veendumusi, vaid fakte (siin “fakt” (factum – tehtud) eestikeelse “tõsiasja” asemel, sest tõega ei ole ajakirjandusel pistmist, õigsusega küll), kõnelda võib väljendatud seisukohavõtust, s.t arvamusest. (Keeletoimetuses saab sõnast arvamusel näiteks sõnaühend arvamuse kohaselt/järgi.) Kui metamorfoosi tegi teoks tõesti keeletoimetaja (minu arvates pole see eriti tõenäoline, aga selles polegi asi), siis lähtus ta ilmselt samadest kaalutlustest.

See kõik ei tähenda, et muudatus oleks keeleliselt õigustatud, küll aga võib seda mõneti põhjendada ajakirjanduslikult seisukohalt. Ei tähenda ka seda, et Mati Hint peaks teadma, kuidas “lehte tehakse”.

Ajakirjandus ja keel

Ajakirjanduse ja keele muutumise suhe on teema, mis vääriks põhjalikumat järelemõtlemist.

Uudise struktuur dikteerib teatava lauseehituse, arvamuse esitus oma – siin keeletarvituse tasakaalu grammatika, süntaksiga jne säilitada on keeletoimetuse ülesanne. Julgen arvata, et kui Mati Hint näeks mõnda artiklit n-ö ehedal kujul, siis oleks tal ilmselt põhjust suurematki muret tunda.

Väidan, et Hindi kirjutises ette toodud, üht kindlat tüüpi eksimused, aga loomulikult paljud teisedki, ei ole mitte ajakirjanduse (ja keeletoimetajate) vandenõu eesti keele vastu või madalalaubaliste ambitsioon luua oma grammatika, “mida ta (ajakirjandus – V.K.) ka oma jõupositsiooni ja autorite abitut seisundit jõhkralt ära kasutades armutult juurutab”.

Tegemist on probleemiga, mille põhi seisneb hoopiski muus, millele võiks jälile jõuda – näiteks – ajakirjanduslike Ïanrite ja keele tarvitamise suhteid uurides. Võiks ka öelda, et see “muu” seisneb “keeletunde” üleüldises nürinemises – selle põhjusi omakorda üksnes ajakirjandusest otsida oleks kitsarinnaline.

Ei saa õigustada monstrumit hooldada igapäevaselt ja aastaringselt. Siiski ei kõla ööpäevaringselt ja aastaringselt enam igale keeletundlikule kõrvale niisuguse jõledusena nagu Mati Hindi omale; ei ole ka lt-määrsõnade asendamine des-vormiga kaugeltki ainus võimalus.

Keel tööriistana

Keel muutub, võiks väita, ja meie koos temaga. Nii või teisiti: ajakirjanduse jaoks on keel instrument, mida ta tarvitab täiesti, kui nii võib öelda, keelevälistel eesmärkidel. Selle poolest on Mati Hint ja keeletoimetajad ikkagi ühes paadis (et keel muutub, seda Hint vaevalt et eitab). Loomulikult on keel ka Mati Hindi jaoks tööriist, mida tuleb tarvitada ettevaatlikult, hoolitseda selle eest (nagu hea töömees ikka), tõrjuda välja ebasoovitavad, “iseeneslikud arengud”, pahad võõrmõjud jne – objekt, mille üle arutleda, mida saab täiustada, parandada, kulumast, ebasoovitavas suunas muutumast hoida. Sellel eeldusel põhineb kogu keelekorralduslik ja -hoolduslik tegevus. Keeletoimetaja on sageli tagasihoidlikum: ta paneb “käe ette”, kus ja kui veel saab.

On ka teisi võimalusi kõnelda keelest (siis ehk mitte alati keele üle), näiteks mõtlevamaid. Mõtlevamana ei saa sellele, mis ja kuidas keelega on, enam “põhjuste” “uurimise” ja “jõleduste” väljarookimise meetodil küll jälile. Äkki tuleb viimaks ehmatusega märgata (tõdeda, nentida, osutada etc), et seda, mis ajakirjandusel ütelda, saabki ehk ainult nõnda ütelda, nagu ta seda teeb. Siis võiks jätta küsimatagi, kuidas tuleb Mati Hindil pähe teha ajakirjandus vastutavaks koguni “kõrgilukirjandusse” imbunud keelekatku eest. Võib-olla küsida hoopis, kuidas siis ikkagi kirjutajad ja rääkijad oma instrumenti nii kehvasti tarvitavad, mis on “normaalne eesti keele grammatika” ja milles õieti seisneb “keele primitiviseerumine”. Või koguni, kuidas on lugu keele enesega. – Viimasel, mõistagi, pole ei ajakirjanduse, (keele)toimetamise ega Mati Hindi viisiga keele üle rääkida enam mitte kõige vähematki tegemist.