kaader filmist
David Herbert Lawrence, silmapaistev kirjanik ja suur rännumees, kirjutas romaani oma Firenze lähedal asuvas villas ning romaan antigi kõigepealt välja Itaalias ja Prantsusmaal. Ta kirjutas romaanist mitu versiooni ja seepärast ongi seda välja antud kolmes eri variandis. „Lady Chatterley armuke” oli üks 20. sajandi kõige laiemalt keelatud raamatuid, inglise keeles ilmus tsenseerimata tekst alles 1960. aastal ja kirjastusele Penguin Books tõi see kaasa kohtuasja. Kirjastus võitis ja müüs kibekiirelt kolm miljonit raamatut. Ameerika Ühendriikides anti romaan välja kärbitud kujul, Austraalias ja Kanadas oli see keelatud, Jaapanis ja Indias viis raamat kirjastajad samuti kohtusse. Ja otse loomulikult ei olnud romaani võimalik välja anda ka Nõukogude Eestis, nii et see ilmus alles 1993. aastal, siis juba täielikul kujul.
kaader filmist

Milles on siis asi? Millega pälvib üks raamat nii suurt tähelepanu?

Leedi ja metsavaht?!

Constance Chatterley abiellub Clifford Chatterleyga 1917. aastal, kui mees on sõjast puhkusel. Sõjaväljale tagasi jõudnud, saab Clifford aga peagi nii raskelt haavata, et tema alakeha jääb puusadest saadik alatiseks halvatuks. Seepärast peavad 23-aastane naine ja 29-aastane mees nüüd täiesti siivsat elu elama. Loomulikult ei ole see noore naise jaoks lihtne ja ühel päeval kohtub ta metsavaht Oliver Mellorsiga. Constance tunneb tugevat lihalikku tõmmet Mellorsi poole, Mellorsist saab leedi Chatterley armuke ja stseenid, kus metsa varjus armastusele andutakse, on kindlasti üks põhjusi, miks raamatut nii kiivalt õgvendada taheti – ei saa ju ometi olla õige, et üks naisterahvas nõndamoodi lihalikule armastusele andub ja sellest lausa rõõmu tunneb! Teine teema on loomulikult klassivahe, mis toonasel Inglismaal mängis väga suurt rolli. Leedi ja metsavaht? Ennekuulmatu! Lawrence mängib lugejate tunnetega mitmel tasandil, nii moraali kui ka väljakujunenud tavadega. Kirjanik alustab selles romaanis keha ja vaimu suhte uurimist, millest tänapäevaks on saanud tavapärane kõneaine. Toona aga olid kõrgema klassi noored inimesed veel arvamusel, et keha ei loe midagi – loeb ainult vaim, kõrged vestlused ja lennukad mõtted. Kõik muu, mis seal kõrval käis, suhte füüsiline pool, polnud muud kui tüütu kohustus.

Füüsilisele lähedusele keskendumine rõhutab kirjaniku soovi taasluua tasakaal inimese vaimse ja füüsilise poole vahel.
David Herbert Lawrence (1885–1930) oli inglise kirjanik, esseist, näitekirjanik, kriitik, maalikunstnik – ühesõnaga läbinisti loominguline inimene. Tema vaated tõid talle ühelt poolt palju sõpru, teiselt poolt aga vaenlasi. Temalt on ilmunud 12 romaani, 10 novellikogu, 15 luuleraamatut, terve hulk näidendeid ja neli reisiraamatut. Oma reisiraamatutest räägib ta oma Itaalia ja Mehhiko reisidest ning iseäranis Itaalia reisikirjad pakuvad praegusele lugejale väga põnevat uurimismaterjali selle kohta, kuidas asjad olid enne ja kuidas need on nüüd. Näiteks annab tema jutustus 1920-ndate lõpu Põhja-Itaaliast väga palju juurde nende kogemustele, kes praegu seal etruskide jälgi taga ajavad. Nii saavad korraga kokku mitu ajastut. Sama kehtib Lawrence’i Sardiinia-raamatu kohta.

Loomulikult on Lawrence kõige rohkem tuntud romaanikirjanikuna. „Pojad ja armastajad”, „Vikerkaar”, „Armastavad naised” ja „Lady Chatterley armuke” on raamatud, mida loetakse mitu korda ja mis on maailmakirjandust tugevalt mõjutanud. Lawrence’i tegelased kannavad edasi talle endale omaseid vaateid ning füüsilisele lähedusele keskendumine rõhutab kirjaniku soovi taasluua tasakaal inimese vaimse ja füüsilise poole vahel. Praegu ei kahtle selles enam keegi. Kas võib olla, et Lawrence oli oma ajast sada aastat ees?

D. H. Lawrence'i „Lady Chatterley armuke” homsest saadaval koos LP-ga vaid nädalajagu! Vaata lisa: www.lpraamat.ee