Teatrijuht Kaarel Ird tavatses vahel teatada, et idee hind on üks kopikas. Kui oleksime aatetu võimsuse viljastavates tingimustes edasi elanud, oleks see täna olnud päris suur raha. Aga selle oleme kaotanud. Isegi ühesendist meil ei ole! Õnneks meie võimsa aatelisuse ajas leidub kahesendiseid ja ka kahesendine idee on vahel midagi väärt. Kasvõi maja võib maksta kaks senti – kui maja käsitada punktiiridest konstruktina, mille elemendid seob tervikuks üks algidee. Kui maja maha müüakse, saab ostja miljonite sentide eest reaalse vundamendi, seinad, katuse, konstrukti aga pealekauba – see maksab kaks senti. Ostja on rahul: tema hindabreaalset asja, aga mitte mingit mõistetamatut ideaalset midagit.
Imelik, aga röövel ei pruugi sugugi samamoodi arvata. Kui kaabakad teil taskust rahakoti võtavad, siis saavad nad teie kaks sajakroonist. Aga mitte toda kahesendist Ideed, mis teie ajukäärude salasoppides väriseb, kas ka tema kallale ei tulda. Te teate Frans Masereeli pildisarja küll: idee põgeneb, et teda maha ei löödaks, oma huvides ära ei kasutataks. Võib ka öelda, et vaim põgeneb võimu eest. Ja röövel teab, et te kahesendist peidate. Sellepärast te vastu pead saategi, et te talle oma kahesendist ei anna. Aga võite ka vastu pükse saada.
Näiteks pakuvad teile kaks muhedat intelligentset selli, et neil on teie kui vaimuinimese jaoks hea äri. Sõbrad mehed räägivad teile augu pähe, et te neile aknale ühe kena märgi teeksite. Nad on asutanud firma, aga pea on tühi ja kuidagi ei õnnestu head ideed leida. Ja kujundus siis kah. Teie seletate, et aitaksite küll, hea firmamärk kätkeb firmastiili ja reklaamivõimalusi ning võib palju maksta. Kui palju?, küsivad nad. Te ei saa neile öelda, et idee kui niisugune maksab kaks senti.
Asi jääb lõpuks nii, et teie teete ära ja nemad maksavad. Kätte muidugi. Kaks senti maksavad, kui ausad mehed on. Kui ei ole, ei maksa sentigi, sest mille eest nad peaksid maksma, kui aknakujundi tegi valmis neist ühe mehe oma järglane.Teie idee? Aga millega te tõestate, et see teie on? Neil oli see juba ammu enne valmis olnud, oli peas olevast august pähe tulnud. Isegi kahesendist te ei saa. Ongi kätte makstud. Kas vastu pükse saada on magusam, kui vastu pead saada? Ei tea. Autoriõiguse asjas autoritõde ei maksa. Vähemasti mitte igas ühiselu sfääris.
Niisugune ta siis on: külmetav, armetu ideekene. Küll on hea, et ta Aade ei ole! Küll on hea, et Aade on meil ikka priske ja pirakas! Või tuleb ka Aate kord? Palju see siis maksab?
Tunnistan üles: tahtsin juba öelda”Vastu lonti!” Ja jäingi vahele. Õnge võttis mind see vägev reklaamiidee! Sest sobib äkki järgmiste valimiste krooniks. Ega rohkem idee eest ei saa, aga kahesendise loodetavasti küll, sest kindlasti saab ideid siis juba ka autoritööna registreerida. Ja ehk läheb poliitiline teatritegeminegi selleks ajaks professionaalide kätte. Intellektuaalse ja füüsilise varanduse kokkuajamise vallas on ju juba – küll teistsuguste – kätte läinudki. Ära jõudsime oodata.Hurraaa! Oi, ega te seda hüüatust ometiideena võtnud? Selle taga on hoopis mu suurAade.
