Kerti Alevi maalid valmivad arvutis
Alev ütleb, et esimest näitust ajendas teda kokku panema soov üks eluetapp kokku võtta. Galeriis eksponeeritud 11 tööd on valminud viimase nelja aasta jooksul. Teist samapalju jäi kunstniku sahtlipõhja, õigemini kõvakettale, sest Alevi maalid on valminud üksnes arvuti abil. “Tavalisel inimesel on sellise kunsti suhtes eelarvamus, mõeldakse, et mis see ära ei ole, vajutad nuppu ja programm teeb pildi valmis.”
Nii need asjad siiski ei käi. Alevi hinnangul on digimaalide tegemine sama töömahukas kui traditsiooniliste piltide maalimine. Vahe on aga selles, et pintsel ja lõuend on digitaalsed ning ebaõnnestumised on võimalik jälgi jätmata kustutada. Põhiliseks töövahendiks on fototöötlejatele tuttav programm Photoshop. Viimasel ajal on kunstnik taieste loomisel loobunud kohmakavõitu hiirest ning kasutab selleks arvutiga ühendatud digitaalset lauda ja pliiatsit.
Ehkki Alev lõpetas 2003. aastal pedagoogikaülikoolis kunstiõpetaja eriala, ei ole see haridus teda digikunsti loomisel märkimisväärselt aidanud. Seetõttu jättis ta ka pooleli magistriõppe multimeedia ja õpisüsteemide erialal. “Minu arvutigraafiku haridus on piirdunud iseõppimisega internetist pärit materjalide põhjal ja pideva praktikaga,” nendib ta. “Eestis pole sellist haridust võimalik veel omandada, seetõttu õpiksin pigem edasi välismaal.”
Alustas küljendajana
Veebimeediaagentuurides töötanud Alevi kinnitusel oli tema jaoks suureks hüppelauaks kaks aastat kestnud kujundajatöö ajakirjas Kroonika, mis andis talle pilditöötluse alal rikkaliku kogemuse. Pärast ülikooli lõpetamist oli ta aga aastajagu töötu ja rahatu.
“Sisendasin endale, et ei lähe kuhugi ettekandjaks, kuna kartsin, et muutun sel moel mugavaks ja laisaks ega hakkagi paremat tahtma.” Praegu töötab Alev disaineri ja arvutigraafikuna kommunikatsiooni- ja meediaettevõttes ipMedia, mis paigaldab ja turustab modernseid internetipõhiseid VoIP-telefone.
Alev on teismelisest saadik punkbändi teinud. Tema esimene ansambel, mis kandis nime Conflict OK!, oli punkarite seas üsna populaarne. 2000. aastal kutsus Villu Tamme aga Alevi stuudiosse, et ta laulaks J.M.K.E. plaadile mõned laulud. Pärast seda ongi ta naisvokalistina menuka punkbändi põhikoosseisu jäänud.
“Arvan, et J.M.K.E. fännid reageerisid üsna hästi, sest midagi halvasti öeldud ei ole. Ajakirjanduses küll keegi kunagi arvas, et naine laevas, laev põhjas, aga ei ole see bänd midagi põhja läinud, pigem paremaks.”
Alevile annab punkbändis laulmine võimaluse end korralikult välja elada, ühtlasi hea ettekäände nädalavahetusel laheda seltskonnaga muusikaüritustel käia. “Leian ka, et me peaksime maailma saatuse pärast muretsema, just ideoloogiline külg on see, mis ansambliliikmeid kõige enam ühendab,” ütleb ta.
Üks tema esiknäitusel rippuvatest töödest, “Blackened Wings”, on saanud inspiratsiooni Läänemaa aastatagusest naftareostusest, mille eest siiani keegi vastust pole pidanud kandma. “Ma ei saa aru, kuidas selline asi võimalik on,” on Alev tige.
Ühiskonna kallale
“Loodetavasti ei jää see näitus mulle viimaseks, tulevikus tahaksin teha ühiskonnakriitilisemaid töid,” arvab Alev. Tema peamine huvi on aga seotud matte-maaliga – filmitööstuses kasutatava arvutigraafikaga selle kõige võimsamal kujul. “Kui sa vaatad näiteks mingeid fantaasiafilme, “Sõrmuste Isandat” või “Eragoni”, siis kõik need ulmelised maastikud on kunstnikud käsitsi – noh, arvuti abil käsitsi – teinud. Võib-olla see olekski tulevik, kuhu pürgida tahaks.” Seejuures oleks Alev täiesti valmis ka Eesti filmide nigelate eelarvete piires töötama.
Peamiselt saab Alev töödele tagasisidet internetikogukondades, kus digikunstnikud üksteise pilte arvustavad. “On ka mingid konkursid, aga esikoha pärast käib seal väga tihe rebimine, läbi lüüa ja silma torgata on raske, nagu sõubisnises ikka.”
Siiski on tedagi tähele pandud, olulisimaks tunnustuseks peab ta ise äramärkimist veebilehel Renderosity.com toimunud kahel võistlusel. Suurimateks eeskujudeks nimetab ta Dylan Cole’i, Craig Mullinsit, Andreas Rochat ja Linda Bergkvisti.
