Kes kasvas suureks: mina või festival?
Järgmised kuus suve ei suutnud mind miski sellest idüllist eemal hoida: nui neljaks olin valmis tegema rohkem tööpäevi enne või pärast, kui ainult saaks selleks üheks nädalavahetuseks Salacgrīvasse mändide alla võrkkiiku, kuulama maailma suurnimesid ja tegema väikseid uusi muusikalisi avastusi, nautima kord aastas festivalimelu, mis mõnusalt kodust eemal, aga samas nii lähedal. Miski ei suutnud mind peatada sinna minemast. Kuni selle aastani.
Keegi ei küsinud juuni alguses, kas Positivusele läheme, keegi ei uurinud, kas ööbime ikka selles „oma” telklas. Ja enne kui arugi sain, on festivalinädal käes ja vaid üksikud seni käinud kümnetest on minemas. Mis muutus? Läti tõmme on sel korral kadunud. Kuus aastat tagasi avastatud väike piiriäärne festival, kus oma mõne tuhande „lähima sõbraga” idülli nautida sai, on kasvanud. Kasvanud kahjuks liiga suureks. Või oleme meie?
