Kes minevikku ei mäleta, pole ajaloomuuseumis käinud
•• 1••
Mõõk Maidla kivikalmest
11. sajandi lõpp
•• Krista: Maidla mõõk räägib vitriinis teemal „Kui vana on Eesti riik?” omariiklusele eelnenud ajast. Sümboliseerib Muinas-Eesti aega, kui eestlased ise oma maad valitsesid. See mõõk on pealiku hauast leitud ning omapäraseks teeb selle Skandinaavia väänornamendiga relva asjaolu, et on teadlikult ja tahtlikult „surmatud” ehk kasutamiskõlbmatuks tehtud. Enne hauda panekut on seda kindlasti termiliselt töödeldud, niisama põlve otsas või koos surnud peremehega tuleriidale asetatuna ei oleks olnud võimalik teda nii ära väänata.
Mis võiksid olla mõõga „surmamise” põhjused? Esiteks: tapeti mees, tapeti ka mõõk. Mõõk oli tollal väga kallihinnaline ese, sellest kallim oli veel ainult rõngassärk. Teiseks: mõõk võis kaitsta hauarahu. Kolmandaks: viikingite ajal tuleb sisse usk teispoolsusesse. Neljandaks: mõõk „surmati” pragmaatilisel põhjusel ehk et keegi hästi silma torkavast kivikalmest seda ära ei varastaks. Muistse inimese maailmapilti saab seletada mitmeti – ja teile meelepärane on õige!
•• 2••
Naiste kingad
Hiina, 19. saj esimene pool
•• Inge ja Krista: Need jalanõud annavad aimu hiinlannade jala suuruse iluideaalist. Selleks, et jalad mahuksid lapsepapu mõõtu kingadesse, viidi läbi valulikud protseduurid. Ja tegemist pole suveniiridega, neid kingi on ka päriselt kantud!
•• 3••
Tallinnas elanud baltisaksa päritolu Walter Zappi leiutatud minikaamera Minox
oli tootmises Riias aastatel 1938–1942
•• Inge: Minoxi kaamera on üks neid asju, mille pärast Eesti ja Läti n-ö kaklevad. James Bondi filmideski nähtud minikaamera leiutas Eestis elanud Zapp 1930. aastatel, kuid kuna siin ei leidnud ta finantse, et kaamerat tootma hakata, hakati seda valmistama Lätis firmas VEF. Nüüd on maailma muuseumides see näha kord Eesti, kord Läti tootena.
•• Krista: Ja pärast sõda toodeti seda hoopis Saksamaal.
•• 4••
Taskurevolver
19. saj lõpp – 20. saj algus
•• Krista: Seda pisikest relva kasutasid kas daamid või revolutsionäärid. Hea ja mugav peita ning kasutada. Ainuke miinus – vöö vahele lükatud pisike tulirelv kippus teinekord mässamise käigus lahti minema ja omanikku kintsu tabama.
•• 5••
Mask ja huulepuu
Alaska, Sitka saar, 19. saj esimene pool
Raeapteeker Johann Burchardi kogust pärit asjad. Tallinnas apteeki pidanud Burchardi kuulsus kollektsionäärina oli levinud ja sageli tõid talle huvitavaid asju kaugetelt maadelt kaasa ka baltisakslastest maadeuurijad. Nende hulgas on nii maailma mastaabis haruldasi esemeid kui ka laialt levinud asju. Ja näha saab ka levinud asju, nagu muumia käsi või kassi sarkofaag.
•• Inge: Kõrgklassi kuulunud aleuudi naise rituaalsete esemete hulka kuuluvale maskile on ühele põsele maalitud kašelott, mis näitab hõimukuuluvust, siinkohal siis huntide hõimu. Kašeloti maismaal elav vaste oli nende uskumuse kohaselt hunt. Maski kasutati erinevatel riitustel.
•• 6••
Setu kuhiksõlg
19. saj
•• Krista: Sõlg iseloomustab eesti rahvast päris hästi – oleme eestlased, kui meil on vaja olla eestlane, muul ajal oleme setud, mulgid, saarlased. See sõlg representeerib meie kultuurilist mitmekesisust, sõleuurijad on leidnud vähemalt 13 eri mõjutust alates Liivi-Eesti mõjudest ja lõpetades Vene õigeusu kloostritraditsioonidega.
Kuhiksõlg ise oli olemas juba 13.–14. sajandi Eestis, ehtemoodi kinnistub ta aga 18. sajandil, kui hakatakse avaldama meistrite mustriraamatuid. Kuhiksõlg polnud kasutusel ainult Setumaal. Setumaal oli sõlgedega seotud palju eri uskumusi ja tavasid, näiteks sõlega ei tohtinud kirikus käia, ka surnule ei pandud seda kaasa. Sära ja kõlin on põhisõnum – rikkus ei ole häbeneda!
Sõlg on viljakas eas naise sümbol, seda võiks kandma hakata pärast esimese lapse sünnitamist. Tänapäeval eksitab see, et setu laulumammid on suurte sõlgedega, kuigi sõlge võis kanda esimese lapselapse sünnini.
•• 7••
Lapse kombinesoon vastsün-dinud põhjapõdravasika nahast
Kamtšatka ps, 19. sajandi esimene pool
•• Inge: Riietusese on tehtud nii, et külm lapsele ligi ei saaks. Laps pannakse kombinesooni laia kaeluseava kaudu, mähkmete vahetamiseks on õiges kohas väike luuk ning varrukaotsigi on neli – ühed kinni õmmeldud, teised mitte.
4 küsimust
Suurgildi muuseumi teadusdirektorile Tõnis Liibekile
•• Milline on olnud vastukaja uuele ekspositsioonile? Kas vanemate külastajate käest olete ka sugeda saanud – et liiga tehnoloogiline, nüüdisaegne?
Külastajate huvi on olnud väga suur ja tagasiside positiivne. Võrreldes eelmise ekspositsiooniga on toimu-nud suur arenguhüpe, maja on muutunud avaramaks, kasutusele on võetud mitmed tänapäevased esitlusvahendid ning mõeldud on ka noorematele külastajatele. Näituse mitmetasandilisus võimaldab saada ülevaadet Eesti ajaloost poole tunniga, samas jätkub huvitatutele tegevust tundideks.
Vanemaid külastajaid ühtse rühmana ei julgeks eristada. Etteheited liigse tehnoloogilisuse pärast olek-sid õigustatud, kui puuduksid traditsi-oonilised muuseumieksponaadid, kuid see pole nii. Kes soovib ainult vaadata esemeid ja lugeda näitusetekste, võib seda rahulikult teha.
•• Kas midagi oleks võinud ka teisiti teha?
Arvan, et olemasolev näitus on parim võimalikest, paremini saab teha järgmisel korral. Kõrvalt vaada-tes jääb mulje, et mida lihtsam ja mängulisem programm, seda menukam. Selles mõttes sai vahest üle pingutatud mõne väga põhjaliku programmi tegemisel, paistab, et inimesed ei armasta väga ekraanilt pikemaid tekste lugeda.
•• Mis erutab külastajaid kõige enam?
Väga populaarseks on osutunud relvakambris olev tulirelvade tööpõhimõtet tutvustav arvutisimulatsioon. Suuremat huvi pakub ajalooliste esemete otstarbe äraarvamine. Huviga kuulatakse eesti murdeid ja vaadatakse 11-minutist filmi Eesti 11 000 aasta pikkusest ajaloost. Väiksematele meeldib mündikambri kappi peitunud lohe.
•• Mis on selle väljapaneku eesmärk?
Väljapaneku eesmärk on lihtne – tutvustada kogu Eesti ajalugu, seda eelkõige läbi eestlaste silmade, kuid unustamata ka kõiki teisi siin elanud rahvusi. Läbivaks teemaks on siinsete inimeste visa püüe elada omal maal.
Raudlühtrite mäng raudpõrandaga
Eesti ajaloomuuseumile värske näo andnud KOKO Arhitektide ja OÜ Produktsioonigrupp meeskonda juhtinud Andrus Kõresaar elab muuseumide lainel.
•• Millal alustasite ajaloomuuseumi projekteerimist?
Enam kui kaks aastat tagasi. Projekteerimine kestis aasta ning edasi töö ekspositsiooniga ja süvitsi minek.
Ajaloomuuseum sattus sama-le ajale, kui tegime juba meremuuseumi ning teatri- ja nukumuuseum oli valmimas – elasime üsna muuseumide lipu all. See oli ka päris hea stardipositsioon ajaloomuuseumiga tegelemiseks.
Lähtusime sarnaselt nukumuuseumiga sellest, et hoones olevat vana väärtuslikku substantsi igal juhul kaitsta ja välja tuua ning uus sobitada sellele kontrastiks. Oluline oli leida vana ja uue vahel rahuldav harmoonia.
Võtame näiteks ajaloomuuseumi suure saali 19. sajandi rauast lühtrid, mis pidid ruumi jääma – otsustasime panna nad kokku mängima musta rauast põrandaga.
•• Mille poolest erineb ühe muuseumi sisekeskkonna loomine näiteks teistest interjööritöödest?
Eelkõige aja poolest – selliste projektide läbimõtlemise maht on võrreldamatult suurem. Sest pea ükski idee ei jää kohe esmatasandil paika, vaid jõuab enne lõpplahendust areneda kümneid kordi.
•• Kui palju tegite koostööd teadurite ja varahoidjatega?
Esemete valik on tegelikult muuseumi poolt väga selgelt ette antud.
Ajaloomuuseumil oli kokku 15 inimest, kellega tegime koostööd, ning iga kontakt oli erinev. Tavaliselt need, kellel oli väga selge ruumitaju ja visioon, soovisid rohkem kaasa mõelda ja protsessis osaleda.
•• Kas töö käigus juhtus ka ootamatusi?
Üllatusi tuli tõesti ette. Vanas majas avastati palju asju, millest ei olnud varem aimugi. Näiteks avastati muusikute rõdud ja keldri vundamendi alt tuli välja Tallinna kanalisatsioon, mis oli rajatud isegi enne Suurgildi hoonet.
•• Millised on sinu lemmikud eksponaatide seas?
Üldse tuli meil välja panna 2000–2500 eset. Minu absoluutne lemmik on sündimata põhjapõdra nahast kasukas, mille Wrangeli naine tõi ekspeditsioonilt kaasa. Ja selle kõrval on soolikatest jope, millega kaitsti end vihma eest. See näeb ju täiesti kaasaegne ja moodne välja.
Egiptuse osad on teistes muuseumides võrreldamatult vägevamad – kuid meil on just väga huvitavaid leide Alaskalt ja Kamtšatkalt.
•• Kui rääkida ajaloomuuseumi küsitavustest, siis see väga uhke peasaali tõstetud põrand on osutunud üsna ohtlikuks – inimesed koperdavad äärtest alla?
Katki ei ole seni keegi kukkunud. Taust oli see, et alguses planeerisime taastada ajaloolise paekivipõranda, kuid muinsuskaitse leidis, et olemasolev 19. sajandi parkett väärib säilitamist. Samas oli see nii õhuke, et seda ei olnud enam võimalik ka siledaks lihvida. Nii viskaski muinsuskaitse kinda õhku – lahendage! Mida keerukam ülesanne, seda nutikamat lahendust see eeldab.
•• Mille üle sa ekspositsiooni puhul eriti uhke oled?
Ruumi mõttes on eriti õnnestunud relvakamber. Algul oli plaanitud see lagi krohvida, kuid lammutuste käigus tuli sealt välja vana tahmane krohv, mis sobis ideaalselt teema ja planeeritud vitriinidega kokku. Ka kergelt roostes metall, millest vitriinid tehti, läks väga hästi kokku relvakollektsiooni endaga.
•• Muuseumi tervik on väga eklektiline. Mis neid ühendab disaini aspektist vaadatuna?
Esimene visioon, mis ruumi-kujundust määras: läbipaistvad jäised mahud, mis meenutavad jääkuubikuid. See tuleb eriti välja suures peasaalis.
Läbiva teemana hoiab kõike koos ka graafika, lihtsa kolmnurga motiivi kordumine.
•• Ekspositsioon on tavatult interaktiivne ja nüüdisaegne, sisaldades ohtralt ekraane. Kui palju neid kokku on?
Üle kolmekümne. Lisaks ajakapsel, millesarnaseid näiteid maailmast ei oskagi tuua. See masin teeb inimesest pildi, ilma et ta peaks oma nägu kuhugi sättima, ning paneb mõne sekundiga filmile, nagu oleks üks näitlejatest. See oli suur töö küll.
•• Kuidas sulle tundub käsitlus Eestis elavatest rahvusvähemustest, eriti kohalikest venelastest?
See jookseb läbi rahvusvähemuste ekspositsioonist. Kuid lähenemine venelastele on kiretu ega erine näiteks baltisakslaste käsitlusest. Nõukogude periood on sees väga põgusalt, 20. sajandi teise poole väärtustamine ei olnudki eesmärgiks. Pigem on oluline anda inimesele, kes tuleb muuseumisse kaheks tunniks, ülevaade kogu 11 000-aastasest perioodist tervikuna.
•• Ajaloo tõlgendamine ja ajaloomuuseumid sealhulgas on oluline osa rahvuse enesemääratlusest. Kuidas sa suhtud marurahvuslusse? Millise seisukoha võtsid eestlaseks olemise suhtes väljapaneku kujundajana?
Marurahvuslus mõjub ikka kentsakalt, selle suhtes olen pigem kriitiline. Kuid ajaloomuuseum võiks kindlasti mingil määral rahvuslikke emotsioone võimendada, juurtetaju suurendada. Et see oleks pigem vundament, nurgakivi. Kuid kindlasti ei taha me sellega esile kutsuda mingit sõgedat eestlust.
Muuseumi ekspositsioon mängib pigem tajude kui propagandistlike eesmärkidega.
