Lavastuse atmosfäär ja kujundus meenutab paiguti Skandinaavia krimiseriaale. Foto: Siim Vahur
Antti Mikkola lavastatud „Macbethi” kohta võib öelda „tuntud tume lugu uues kuues”. Shakespeare’i „Macbeth” on selgelt olemas ja esil, kuid Mikkola kontseptsioon teeb loo värskeks ja toob selle tema klassikalisest raamistikust välja. Lavastaja on mitmes mõttes tabanud naelapea pihta. Esiteks: lugu igapäeva türannia võtmes rääkides paneb see vaatajat mõtlema, et diktaatorid ei ole ainult riigijuhid, kuningad ja sõjaväepealikud, müütilised tegelased eepostes ja ajalooraamatutes või kuskil meie jaoks kauges riigis tegutsevad kummalised kujud – tegelikult võib igas väiksemas koosluses üks Napoleon pead tõsta. Selle mõttega lavastus algabki. Äkki istub sinu kõrval üks väike türann või oled ise hoopis diktaatori kalduvustega? Kes on Macbeth? Kus ta on? Vastuseks võiks öelda, et neid on igal pool ja palju, mis ei ole ju otseselt rõõmustav uudis.
Avalehele
1 Kommentaari