„Kui tavaliselt kirjutab Ivanov emigrantidest, kodumaa kaotanud ja võõrsil elavatest inimestest, siis nüüd on järg jõudnud siseemigrantideni, kes ei leia kodumaal kohta ega asu,” seisab raamatu tagakaanel. See ei tundu siiski päris täpne – ka Ivanovi Skandinaavia-triloogia ja „Harbini ööliblikate” peategelastest ei jäänud muljet, nagu võiksid nad end üldse kuskil päris koduselt tunda, isegi kui nad poleks eri põhjustel sünnimaalt lahkuma pidanud. Üks „Argonaudi” tegelane ütleb Rootsis Vene oposit- sioonipoliitikut silmanuna: „Parem kõigile ja kõikjal võõraks jääda kui koos saatjaskonnaga mööda maailmakaarti marssida.”

Nüüdisaja Eesti venelaste raskusi suhestumisel nii Eesti kui ka Venemaa viimaste aastate arenguga kirjeldas Ivanov juba mullu Loomingu Raamatukogus ilmunud „Rasmus Hanseni kirjutuskeras”. Ta kasutab jälle võtet, kus sõna saavad eri jutustajad, seekord on neid terve hulk: viis keskealist – kolm meest ja kaks naist – ning teismeline tütarlaps. Täiskasvanud on kõrgharitud, mitut keelt valdavad siinsed venelased, enamasti pool- või päris töötud.

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: