Austraalia kuulsaimal muusikul pole vaja enam midagi tõestada

Album „The Slow Rush” on vahekokkuvõte Tame Impala senisest meeletust teekonnast.

Austraalia hetkel suurim staar popmuusikas Kevin Parker (Tame Impala) on ennast eelmise plaadiga tõestanud ja saab mõõdutundetumalt hullata. Psühhedeelia ja hõljumine on endiselt olemas, samuti aina isiklikumaks muutuv, nagu ikka instrumentaali varju jääv lüürika. Peamiselt jäävad kõlama rütmid: house, funk, disko, aga ka R&B, soul, indie, yacht-rock ja kõik, mis sinna vahepeale jääb. Biit ongi selle albumi märksõna, samuti sample’id, mis on Parkeri enda urus valmis meisterdatud – kuigi need kõlavad kui otse välja lastult mõnest paljudest muusikalistest ajastutest, mida ta on heaks arvanud üksteise külge keevitada.

Nii näiteks on „Breathe Deeper” 1970-ndate R&B või „Glimmer” house’i lugu. Üksikelementide analüüsimisest põnevamgi on see ainulaadse retseptiga muusikaline kokteil, mille Parker valmis segab. Mõned kriitikud on juba jõudnud teda tapeedilikkuses, ikka igavates laulusõnades, vahepealse tuuritamisega tekkinud laiskuses ja etteaimatavuses süüdistada. Ent Pitchfork andis albumile siiski hindeks 8/10-st ja The Guardian 4/5-st. Fänne tuleb kindla peale juurde. Kas muusika kaotab kvaliteedis, kui muutub populaarsemaks ega ole enam underground? Ja mis on üldse tänapäeval enam underground? Ajal, mil igaüks magamistoas mussi miksida võib, on igasugune eksperimentaalsus publikule mõistetav ja meelepärane.