Ma ei vaata spioonisarju ega -filme. Kui neid vaatama hakkan, siis mõne minuti pärast tekib tahtmine teleri juhe seinast tõmmata. Bondi-filmid on minu jaoks naljakad, Bourne’i-filme ma ei suutnud vaadata. Ja see, mida tehakse Venemaal, on lihtsalt õudne sonimine. Aga kunagine nõukogude sari „17 kevadist hetke” mulle meeldib.

Minu raamatu „Spiooni hing” põhjal on tehtud film heade Hollywoodi näitlejatega. Selles filmis on stseenid, kus tegelane kohtub agentidega, ja võin öelda, et see kõik on minuga juhtunud. Pidin kunagi restoranis kohtuma ühe poolkurdi informaatoriga, kes karjus üle restorani: „Kas mäletate, kuidas andsin teile Moskvas üle salajased dokumendid?” Kogu restoran pööras pilgud jahmunult meie poole. Haarasin tal hõlmadest ja tirisin sealt jõuga tänavale. See stseen oli ka filmis. Elus ja luuretöös tuleb igasuguseid asju ette.