"Kiirtee põrgusse" testib, kui suur on huvi Eesti õudukate vastu
Kui vaadelda möödunud nädalal esilinastunud filmi “Kiirtee põrgusse” kui järjekordset madalaeelarvelist B-kategooria õudusfilmi, mis on vändatud kuskil teisel pool lompi, oleks sellest raske midagigi positiivset välja pigistada. Urmas Eero Liivi lavastatud “Kiirtee põrgusse” näol on aga tegemist tervitatava kodumaise eksperimendiga, mis uurib auditooriumi huvi eestikeelse õudusfilmi vastu, katsetades seega ka liigi majanduslikku tasuvust.
Liiv, kes väljendas aastataguses intervjuus lootust ergutada eksperimendiga edasisi žanrikatsetusi, müüb filmi kui rõõmuga ja häbenematult klišeesid ja žanritroope rakendavat meelelahutust. Sellisena paigutub „suuname tegelased kahtlase minevikuga eraldatud asukohta ja vaatame, mis saab” tüüpi lugu kategooriasse, kus tõsiseltvõetavuse asendab labasus, karakteriarenduse stereotüüpsus ning narratiiviloogika afektikesksus. Kuigi see nullib hulganisti ootusi, mida üldse võib seda tüüpi linateosele omistada, ei ole see siiski vabandus teha midagi motiveerimatult. Seda aga on stilistiliselt laialivalguvas ja süžeeliselt fokuseerimata filmis küllaga.