Vaadates Artise kino tegemisi väljaspool rahasummasid on kõik suurepärane. Tulemuste poolest stagneerunud olukorras võitis Artise kino möödunud aastal juurde 19 366 piletiga vaatajat ehk neljandiku rohkem kui aastal 2010. 

Mullu jõuti 95 259 külastuseni, mis on igati arvestatav tulemus. Artis on oluline platsdarm eesti filmide näitamisel, kino kahes saalis linastus kokku 220 eesti filmi, neist 34 täispikka. Artise kino inimesed ise nimetavad ennast uue ja küllaltki segase tähendusega sõnaga „väärtfilmikino” ning mida see mõiste ka ei tähendaks, selge on see, et selle varjus tehakse vajalikku rahvavalgustuslikku tööd. Kui vaid sellega kaasnevad rahasummad nii kohutavad ei oleks.

Lisaks majanduslikule miinusele, mis kaeti aruande järgi eelmiste aastate jaotamata kasumi arvel, on Tallinnfilmi tulude poole peal olemas veel 263 625 euro suurune sihtfinantseerimise osa, mis kajastab avaliku sektori ja fondide abi firma tegemistele. Firma piletitulu oli aga 321 629 eurot. Lihtne arvutamine näitab, et Tallinnfilm maksis möödunud aastal umbes poolteist eurot peale igale eurole, mis kinokülastaja piletile kulutas. Tegelikkuses võib see arv olla ka mõnevõrra väiksem, sest Tallinnfilmil on peale kino Artis haldamise, filmide maaletoomise ja näitamise veel teisigi majandustegevusi, kuid nende maht on suhteliselt väike. Sellisesse suurusjärku pileti- ja piletile peale makstava raha suhe jääb ning praegu suudetakse Tallinnfilmis olemasolevas kinos Artis majandada just sellisel viisil.

Tallinnfilmi 2011. aasta aruandes on olemas audiitori märkus, millega juhitakse tähelepanu asjaolule, et „seisuga 31.12.2011 ületasid osaühingu Tallinnfilm lühiajalised kohustused tema käibevarasid kokku 131 821 euro võrra. Nimetatud asjaolu viitab märkimisväärse ebakindluse olemasolule, mis tekitab kahtlust osaühingu Tallinnfilm võimelisuses täita võetud kohustusi tähtaegselt.” Ehk siis pankrotiohust rääkida ei saa, kuid nukker on Tallinnfilmi olukord igal juhul.

Seni kasumita

Artise kinol pole selle tegutsemise ajal kasumit olnud. Seni on Tallinnfilmi hoidnud vee peal aktsiakapitali vähendamine ja sellega on tekkinud majandustegevuse auku kaetud. Tallinnfilm on niimoodi kinos Artis tegutsedes söönud ära oma raha, mis tekkis kunagise nõukaaegse Tallinnfilmi varade müügist. Nüüd kerkivad üles küsimused: mis saab edasi, kui seda tagavara enam ei ole ja kas Artise tegutsemise kulud lähevad maksumaksja kanda suuremas osas kui seni? Samas kuulusid ka kunagise rahvusliku filmistuudio varad riigile, nii et siiamaani on Artise tegevust enamasti finantseeritud just ühiskonna toel.

Tänavu on Artise riigipoolne toetus koos Eesti filmi sihtasutusega 305 000 eurot. Rahasumma järelepärimisele tulnud vastusega tuli kultuuriministeeriumist ka arvamus, et „riigi toetus koos Artise piletitulude järkjärgulise suurenemisega ning kulude vähendamisega annab kino kestmiseks head lootust”.

Kuid kas suurenenud toest piisab Artise ellujäämiseks, kui senised tagavarad on ära söödud? Tallinnfilmi teravnenud rahalisest seisust räägib juulikuus maksuametile tekkinud 7891 euro suurune võlg, mida kevadel veel polnud.

Äkki ongi selline ühiskonnatugi Artise tegevusele möödapääsmatu, sest Eesti elanikkonnale vastav kinoturg ei võimaldagi teisiti toimida? Et tagada juurdepääs teatud filmirepertuaarile, tuleb kinopiletitele peale maksta peaaegu samas osas nagu seda tehakse kalliks peetava ooperikunsti vallas. Muide, ka Pimedate Ööde filmifestivali kinonäitamine toimub suuresti avaliku ja erasektori toel ning piletiraha katab vaid osa kuludest.

Eestlastest jõukamatel soomlastel on Helsingis olemas kino Orion, mille tegevus on sarnane Artisega. Aga Orioni tegevus on märgatavalt tagasihoidlikum, seal on vaid üks kinosaal ja ka filmide maaletoomise riski ei võta sellega opereeriv institutsioon enda kanda.

Üldiselt tegelevad filmide levitamise ja kinos näitamisega äriühingud. Kui mõne filmi maaletoomine ei ole tulus, aga seda peetakse siiski vajalikuks kas hariduse või kunsti kaalutlustel, korraldavad selle näitamise mittetulundusühingud, keda vajadusel toetavad nende tegevuses avalik sektor või fondid.

Tavaliselt aitab kohalik omavalitsus kinnisvararessursiga, kus huvigrupid saaksid filme näidata ja rahvas vaadata. Olukord, et riik oma käepikenduse ehk Tallinnfilmi kaudu tegeleb kinoäriga, on omane diktatuuririikidele, kus valitseb soov kõike kontrollida ja juhtida.

Mitte ainult Artis

Eestis ei tegele filmialase silmaringi laiendamisega sugugi ainult Artise kino. Märksa väiksemate kuludega tehakse sedasama kinos Sõprus, Ameerika sõltumatut filmitoodangut ja Euroopa filme pakub kassahittide vahele ka Forum Cinemas. Viimane teeb seda igasuguse avaliku toeta. Suurim filmikett on toonud linale ka kõik Eestis tehtud mängufilmid, kui tegijad seda soovinud on.

Artise kino riigi rahaga kuldamisega kaasneb üks kultuuripoliitiline küsimus: miks peab riik pidama ülikulukat elitaarset kino jõukas pealinnas, kui paljudes Eesti linnades puudub üldse juurdepääs kinole? 

Näiteks Rakveres korraldab kinoseansse Rakvere teater, kasutades selleks oma ruumi- ja mingil määral ka inimressurssi. Nii ei taha aga kinopidamise tulud-kulud hästi klappida, vaatamata sellele, et möödunud aastal käis Rakveres kinos 16 000 inimest, mis jääb samasse suurusjärku linnaelanike arvuga. Hoolimata raskustest ei taheta Rakveres kinonäitamisest loobuda. „Meil käib kinonäitamine paari entusiasti toel, kes arvavad, et Rakvere pole nii tähtsusetu koht, et siin kinos ei saa käia, vaid peab selleks Tallinna sõitma,” kommenteeris kinonäitamist teatri direktor Joonas Tartu.

Riigilt on seni saadud abi tehnika soetamiseks, filminäitamisega seotud kulud katab peamiselt piletitulu. Muuseas, osa Rakvere teatrikino repertuaarist langeb kokku Artise omaga.

Selliseid patrioote nagu Rakveres igas linnas aga ei leidu. Filminäitamise tehnika uueneb väga kiiresti, see nõuab kinodes suuri investeeringuid, mistõttu kinonäitamise digitaliseerumisega koondub see veelgi enam pealinna.

Aga ka Rakvere juhtumi puhul on tegu riikliku institutsiooniga, kes missioonitundest kino näitab. Tartus hakkab kino kättesaadavuse probleem alles nüüd jõudma kohaliku omavalitsuse peadesse ning seal püütakse leida lahendusi.

Samas on kohalikud omavalitsused kinonäitamist seni pigem takistanud, erastades nõukaajast pärit kinosid kasiinodeks. Seda tehes taipamata, et kui pole kino, pole näiteks ka pimedate ööde festivali ning inimestel on põhjust liikuda suurematesse keskustesse, kus filme näidatakse – Türilt Tallinna ning Tallinnast Helsingisse ja Londonisse, kus on nii kinod kui ka suured filmifestivalid.

Tõsiasi on see, et Eesti ühiskonnas on filmivaldkonnas igasuguseid kampaaniaid, eriti praegu, mil rahvuslik film saab saja-aastaseks.
Kuid samas puuduvad läbiarutatud kauge sihiga tegevuskavad, mis tagaksid inimeste juurdepääsu filmikunstile kinosaalides.

Töötavad Tallinna ja Tartu suured kinod, aga muus osas ei ole Eestis kinonäitamist suudetud piisavalt efektiivselt organiseerida, et oma vajadusi rahuldada. Nii et asi toimiks ja oleks seejuures ka järjepidev ning jätkusuutlik.



SUURED KULUD

Kes on süüdi?

Palju on filmiringkondades räägitud sellest, et Solarise keskus on Artise jaoks liiga kallis koht. Rendi-, energia- ja kommunaalkulu kokku moodustas 2011. aastal 298 654 eurot, mis on praegusest piletitulust vaid veidi väiksem. Kui täita kaks saali maaletoodud filmidega, mille vaatajaskond on mõni tuhat ning millest suurem osa oma kulusid ei kata, ei too majandustegevust plusspoolele ka kopsakad rahasüstid avalikust sektorist.

Jättes kõrvale teema, kas Solarise rent on odav või kallis, ei kipu see ärimudel ikkagi toimima. Üllaste kavatsuste ja kaunite tulemustega ettevõtmine on ettemääratult auk, mis raha neelab.
Solarise keskusesse mineku otsustas Eesti filmi sihtasutuse (EFSA) nõukogu. Seda pikalt juhtinud kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles lahkub alates järgmisest aastast ametist ja ministeeriumist tulnud kinnituse kohaselt ei ole tema lahkumine seotud Tallinnfilmi õnnetu finantssaatusega.

Solarise keskusesse kolimise otsuse tegemise juures on olnud EFSA nõukogu pikaajalised liikmed Hagi Šein ja Mait Mäekivi, kes ei soovinud Eesti Päevalehele teada anda isegi seda, kas nad Artise majandamisega kursis on. Tegelikult on Artise majandusseisu vaaginud erinevad kogud mitu aastat järjest, suutmata ometigi midagi suuremat otsustada.



KOMMENTAAR

Alternatiiv peavoolu kinole

Tiina Teras
Artise levijuht

„Kino Artis soovib pakkuda sisukat alternatiivi nn peavoolu kinode programmile. Nimetusest „väärtfilmikino” ollakse loobumas, et rõhutada Euroopa filmide osa kino programmis, kuhu jõuavad lisaks kriitikute ja festivalide poolt auhinnatud filmidele – nn väärtfilmidele – ka Euroopa kommertsfilmid.

Artise kino rajati vahetult enne seda, kui majanduses tekkis järsk langus. Sellises olukorras kaasnes kino käivitamisega palju probleeme. Leping Solarise keskusega sõlmiti oludes, kus keegi ei osanud ette näha lähiaastate majandusraskusi ning oleks ebaõiglane näha toona tehtud otsustes mingisugust pahatahtlikkust.

Kino Artis jääb Solarise keskusesse vähemalt rendilepingu lõppemiseni ning täidab endale lepinguga võetud kohustused. Kindlust edasi tegutsemiseks annavad jätkuvalt kasvav vaatajaskond, piletitulu – praegu ollakse 2012. aastaks prognoositust 10 protsenti ees – ning suurenenud toetused – 2012. aastal on avalike toetuste osaks kuludest plaanitud 44 protsenti, mis on samm edasi seniselt 27–39 protsendilt.
Oluline on märkida, et võrreldes mitmete teiste riikide rahastusmehhanismidega on meil munitsipaaltoetuste osa kinodele väga väike. Tallinna toetus Artise kinole ei ületa 2000 eurot aastas.

Tallinnfilmi pärand on endiselt Eesti riigi valduses ja peame oluliseks, et see oleks vääriliselt hoitud.”