Cannes “Kas Kuldne Palmioks või Oscar, mida eelistaksite?” Niisuguse küsimuse esitas möödunud aastal 50. Cannes’i festivalil paljudele staaridele ja produtsentidele filmiajakiri Moving Pictures. Kõik küsitletud vastasid: mõlemaid. Filmi-ilmas on mõlemal kiiskaval autasul oma eiramatu roll, virisegu puhta kunsti armastajad või katusekambrikineastid palju tahes. Järjest rohkem mõeldakse ka Euroopas, kuidas oma kinotooteid senisest silmatorkavamalt sildistada.

Tänavu Cannes’is peakski selguma, kas koos Palme d’Or’iga hakatakse Euroopa filmipealinnas kevaditi välja andma ka nn Euroopa Oscarit. Kuna Hollywoodi kuldmehikene on kinokassa luugi ääres jätkuvalt osutunud kaalukamaks argumendiks igast Kuldlõvist, Hõbekarust või Felixist, peab Euroopa oma auhindamiste süsteemi kohendama.

Kino-olümpia kestab 24. maini. Festivalipalee trepi punast vaipa mööda sammuvad üles kinosaali Lumiere’i galaseansile kaks tuhat külalist. Raske pole ära arvata, mis maa filmi festivali avab. Ameerika ja Prantsusmaa kinokultuur ulatavad Cannes’is ikka-jälle teineteisele käe, nii nagu sada aastat tagasi.

Konkursiväline avafilm on Mike Nicholsi “Põhivärvid”. Viimasel ajal kas tobedaid ingleid või jahedaid kaabakaid mänginud John Travolta astub siin vaataja ette hõbedaste juustega kubernerina, kel sihikul Valge Maja. Nichols varieerib (Joe Kleini poleemilise raamatu ainetel) sama teemat, mille Barry Levinson tõi alles hiljaaegu linale oma populaarses “Koeraliputajas”. Poliitilised mahhinatsioonid, skandaalid ja avalikkusega manipuleerimine Ameerika poliitikas on jälle kõne all.

Homme õhtul esilinastub meilgi ajaloolise draama “Kuninganna Margot” reÏissöörina tuttava Patrice Chereau film “Need, kes mind armastavad, tulgu rongiga”. Jean-Louis Trintignant mängib 70–aastast kunstnikku, kes oma surmaga paneb proovile sugulaste, sõprade ja kolleegide armastuse. Tavaline lugu: inimestel on aega hetkeks omavahel kohtuda ainult mõne lähedase inimese matustel. Prantslased on igal aastal tõendanud, et nad oskavad selliseid igapäevaseid tõdemusi vahendada tavalisuseta, liigutavalt lihtsalt ja siiralt, laskumata sentimentaalsusse.

Inglase Ken Loachi tänavune film “Minu nimi on Joe” näitab ühe kroonilise alkohooliku elupildikesi Glasgow’ linnas. Mees tahab muuta oma elu ning pühendub jalgpallile. Tänu uutele tutvustele leiab ta viimaks naisterahva, kellesse armub. – Sellest kirjeldusest vist piisab aimu saamaks, et Loach ei jutusta lugu surmtõsiselt.

Tänavuses võistluskavas paistabki olevat kaalukas osa lihtsatel inimlikel lugudel, ent reÏissööride nimestik – venelasest Aleksei Germanist austraallase Rolf de Heerini ja taanlase Lars von Trierini lubab põnevat konkurentsi.

Festivalipalee kõrval on oma telgid välja pannud rahvusvahelise filmilaada rahvas. Laadal sekeldab ringi üle 3000 filmiostja. Ei puudu sealt eestlasedki.