Kirbla külas Läänemaal sündis üle-eelmisel sajandil Eesti peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ja Vabadussõja juhi Johan Laidoneri naine Maria Laidoner. Sellest külast sõidab läbi igaüks, kes Tallinna poolt tulles Saaremaale kihutab.

Nüüd toovad külale “kuulsust” hoopis teist masti tegelased. Vähem kui kolmesajast Kirbla elanikust kümmekond noort inimest on haaratud ühisesse, 35 episoodist koosnevasse kohtuasja. Kümned külaelanikud on kutsutud kohtusse tunnistajapinki.

Prokurör Indrek Kalda laiutab käsi: isegi siis, kui 17 kohtualusest hakati osa üksteise järel vahi alla võtma, jätkus Kirblas ning mujal Lõuna-Läänemaal vilgas joobnud elu ja sellega seotud vägivald. 2004. aastal alustatud kriminaalasjad said kuni tänavu augustini juurde üha uusi episoode.

Eestis istub 17 süüdistatust kohtu ootuses kinni viis ja üks kannab eraldi asjas karistust Rootsimaal. Kaks meest on tagaotsitavad.

Hommik algab kange õllega

Kell 11.30 astub Kirbla poodi noor mees ja ostab kaks kaheliitrist kanget õlut ning väiksemaid õllesid peale selle. “Tellimus,” selgitab noormees varajase ostu kohta lühidalt. Poe ukse taga ootab teda dzˇiip. Naised kurjustavad tagantjärele: mis viga on Eesti vabariigis elada, kui raha antakse niisama – tööturaha ja toimetulekuraha. “Sellestsamast nad elavadki. Tööl ei käi, korjavad pudeleid, et siit jälle kanget osta.”

Müüjanna rehmab käega: pool kaksteist ei ole sugugi vara – hommikul pool üheksa on esimesed janused ukse taga ootamas.

Kirbla poes ei kiirustata kohtualuseid karmilt hukka mõistma. Targa peaga ei tee nad midagi – poelised ei ütle nende poiste kohta ühtegi paha sõna. Üks naistest mõtleb ja lisab: kui poisid lähevad loomast mööda, siis virutavad talle ikka jalaga – mingisugust hoolimist pole. “Ja ema ütleb, et teiste süü, kui poiss pahandust teeb.”

“Kas siin on vähe neid aknaid lõhutud!” tuleb teisel naisel meelde.

“Ega need olegi päris Kirbla omad – elavad mujal, kui raha saavad, tulevad siia pidu pidama,” üritab müüjanna koduküla au kaitsta. “Seda küll ei ole, et kardaks pimedas külavahel liikuda.”

Külamees tõstab oma õllemüraka letile ja põrutab: neil pole siin Kirblas midagi teha! “Vanasti mängisid noored koroonat, aga nüüd pole ühtegi kohta, on ainult Kasari baar.”

Naised tõmbavad mehe hoogu tagasi: vanasti, sovhoosi ajal, toodi Kirblasse suur hulk võõraid. “Vangimajast toodi ja jälle viidi sinna inimesi. Sovhoosi ajal võeti siia kõiki tööle.”

Poodi astub järgmine mees. Kas tuli süüa või juua ostma? “Juua! Ütlen puhast tõtt.”

Jõulutulede taga kuue lapsega

Kirbla mäelt paistab kirikutorn, sealsamas surnuaial puhkab Uluotsade suguvõsa. Mõnekorruseliste sovhoosiaegsete majade grupi seas lösutab ilmselt eestiaegne rahvamaja või kauplus, aknad hallid. Kuulutustulbal kutsutakse kusagile heategevuskontserdile – ei, mitte Kirbla vaeste, vaid kusagil teadmata paigas asuva Maarja küla heaks. Aiamaade vahele ketti pandud koera klähvimine muutub üha kähisevamaks. Sovhoosiaegsetest korruselamutest paistavad mustavad aknad läbisegi kardinatega akendega.

Kõige viimase maja teise korruse aknal põlevad jõulutulukesed. Selle taga elab Sigre oma viie lapsega. Kolm nädalat tagasi saatis ta minema joomarist vägivaldse elukaaslase. “Halb, et mehega untsu läks,” ohkab. Lähinädalail on tal sündimas kuues laps. “Tüdruk – siis on kolm tüdrukut ja kolm poissi,” naeratab kuus aastat tagasi Tartust Lihula kanti tulnud naine.

Tema kolmeaastane tütreke sõidutab nukuvankriga nukke toast tuppa ja tassib külalistele kasse ja merisigu vaadata. Vanem vend istub teises toas arvuti taga. “Olen ikka püüdnud ise hakkama saada,” lausub naine.

Sigre ütleb Kirbla noorte probleemide kohta, et elu on vägivaldseks läinud. Ütleb, et külas ostavad mõned vanemad oma teismelistele lastele ise lastetoetuste saamise päeval poest õlut. On lapsi, kes tulevad naabrite juurde süüa küsima. Räägib, et suuremad poisid ahistavad nooremaid ka seksuaalselt ja peksavad väiksemaid. “Minu lapsed kodust välja eriti ei lähe,” ütleb.

Vanglast otse Soome

Põhilised peod käivad selles kortermajas ühes kolmanda korruse korteris – ja siis seinad värisevad. On katlamaja korstna otsa ronitud, on karjutud ja lõhutud, loetleb majaelanik.

Teises trepikojas asutab end ühistusse tööle Andres. “See oli mulle ka üllatus, et neid seal kohtus nii palju oli – igaühel oma episoodid,” ütleb musta habemega mees ukse vahelt. “Solgutavad poisse – kohus oli juba teist või kolmandat korda ja kaks tükki ei tule üldse kohale,” räägib ta asjast. Möödunud nädalal ilmus Lääne Elus suur foto viiest noormehest, kes toodi kohtusaali vahi all. Seda pilti on kogu küla tähelepanelikult uurinud.

Andres tõdeb, et nende hulgas oli üks tema pere poiss. Mida ta siis tegi? “Keegi võttis kelleltki võlgu ja keegi ei maksnud ära ja siis oli keegi kellelegi peksa andnud,” ei hakka mees keerutama. “Nii see läheb.”

Läinud tõesti on. Prokurör Kalda, kes pole kohtusaalis süüdistuskokkuvõtte ettelugemiseni veel jõudnud, loetles telefonis: üks joomase peaga lapsevanem oli poja suhtes vägivalda kasutanud, ühte tallu oli sisse murtud, tavalised vargused, röövimised, raske tervisekahjustus. Prokurör võtab kokku: sotsiaalne olukord on raske ja alkoholi tarvitamisel käitutakse spontaanselt ja karistamatult.

“Minu poiss ütles, et nii kui lahti saab, läheb kohe siit minema. Mingi Soome-töö jutt oli,” lausub Andres. Selle pere kümnest lapsest suuremad on Kirblast lahkunud ja neil läheb hästi. Isa räägib neist uhkelt, kuigi osa on kasulapsed.

Andres tuli oma perega Tallinnast Kirblasse 16 aastat tagasi töökuulutuse peale. “Mina olen teise valitsuse ajal sündinud. Ma ei oska elada vabariigi ajal. Ma ei tea, mis asi see nii on. Nii ta on.”

Mees kurdab, et korteri eest küsiti siiani 1200–1300 krooni, nüüd toodi arve 2000 krooni peale. Võlasumma korteri eest kisub juba aastaseks ja uuele üürilepingule ta alla veel ei kirjutanud. “Korra nädalas lendab midagi laiali. Köögikraan tilgub, segisti tilgub,” näeb mees teistes puudusi. Aga tema kaks poissi on ühe toa seinad heleda tapeediga katnud. Eks natuke kohmakalt, kuid diivanite vahel on vaip ja linikuga kaetud lauake.

Koolitöö politseiga koostöös

Paar kilomeetrit küla keskusest eemal puude vahel seisab Kasari koolimaja. Paljud poisid, kes praegu kohtu all, on siin lugema õppinud. Õpetajad loetlevad: see noormees oli meil, suunati ära, teine oli ka, suunati samuti ära, üks läks meilt koolist kohtu alla.

“Paljud töökad ja edukad pered kolisid Kirblast minema, kui siin sovhoosi lõpetamise järel enam tööd polnud. Jäänud on palju neid, kes ei tule eluga toime,” lausub aastakümneid Kirblas lapsi õpetanud Aime Källe.

Õppealajuhataja Inna Esko sõnul võideldakse päevast päeva suitsetamisega – on neidki, kes juba esimesse klassi tulles suitsetavad. Purjus või pohmellis peaga lapsi koolis lausa olnud pole, aga õpetajad ei ole selles asjas sinisilmsed. Küllap nii mõnigi puudumine on just pohmelli tõttu. Politseinikku kutsutakse appi kuni paar korda nädalas.

“Neid seletuskirju, kus räägitakse, et üks “vanamees” või “parm” ostis suitsu, on meil siin suur virn,” näitab õppealajuhataja kuhja kõrgust. “Teame, kes need 18–19-aastased “vanamehed” on – kõik oma pundist,” ohkab ta.

“Meie jõud lõpeb otsa – arvad, et saad koolis tasa teha, mis kodus tegemata, aga kõike ei saa,” lausub eakas õpetaja nukra noodiga hääles.

Loomulikult on Kasari 73 õpilasega koolis küllalt ka väga tublisid õpilasi – ja ka nn rasketest peredest. Selles koolis on neljandat aastat 20 lapsele õpilaskodu, kus elab lapsi Tallinnast ja Tuudilt, Lihulast ja Kullamaalt. Siin, uues keskkonnas ja pideva kontrolli all käivad nad koolis ja neil on lootus ka põhikooli lõpuni jõuda. Kirbla lapsi on õpilaskodus vahel elanud, aga vägisi neid seal keegi kinni hoida ei saa.

Turvalisuse kohta külas ja ümbruskonnas ütlevad õpetajad, et luuda siin ukse taha ei pane. “Kui kodust kogu perega nädalavahetuseks minema sõidame, siis ega seda ette ei kuuluta – eriti kui maja on teistest taludest eemal ja naabreid nägemisulatuses pole,” tõdeb õppealajuhataja.

Mängutoa asemel


Anu-Lii Jürmann

Lihula vallavanem

•• Mõni aasta tagasi tegime ühe korrusmaja keldrisse mängutoa, mida kohalikud lapsed, nende seas nüüd ka kohutualused, aitasid ehitada. Päevas käis seal kuni 50 last, aga siis oli majas pahandus ja paar aastat see saigi lahti olla. Nüüd on mõõnaperiood tekkinud.

•• Teismelisi noori on Kirblas omajagu ja seal on vaja koha peale inimest, kes neid käekõrvale võtaks ja nendega midagi koos teeks. Aga niisugust inimest, kes sellise vastustuse võtaks, on raske leida. Külarahvas hakkaks kiiresti sellele lastega tegelejale ette heitma, et näe, sinu poiss tegi seda või teist.

•• Kooli õpilaskodus nad ei taha olla, sest vabadusetahe on liiga suur ja korra järgi ei taha nad elada.

•• Arutasime ka Kirbla koguduses, mida teha, et noori positiivsete tegude juurde viia. Kogudusse tuleb uuest aastast õpetajaks Toomas Maarand, kes on meil varemgi olnud ja pühapäevakooli korraldanud. Ilmselt on õigem alustada tavapärasema noorsootöö ja ringidega, mitte ainult pühapäevakooliga.

•• Koolis tegelevad õpetajad sellest aastast pärast tunde nõrgemate õpilastega, et neid, kes tunnis aru ei saa, järele aidata. Igas õpilaskoduga koolis peaks riik tagama sotsiaalpedagoogi, logopeedi ja psühholoogi palkamise – tööpuudust neil ei oleks.

•• Valla uutest sotsiaaltöötajaist loodan ka palju. (Lihula vallas on ametis lausa kolm sotsiaaltöötajat, kellele lisaks on veel haridusnõunik ning isegi vallavanem on varem sotsiaaltööd teinud – toim).