Meedia on pungil surma ja vägivalla kujutisi. Need voolavad meil kõrvust ja silmist sisse, garneerides hommikukohvi ja müsli igapäevast neelamist ning saavad märkamatuks lisanduseks hommikusele sebimisele. “Vägede väljaviimine Gaza sektorist takerdus…”, “Kas kooliasjad on pakitud?”, “Türgi liikmeksastumist pidurdab mälestus Armeenia veresaunast…”, “Kus kindad on?”, “Tules hukkus imik…”, “No tule ometi, sa jääd hiljaks…”, “Mälestame hukkunud politseinikke…”

Surm kui müügiartikkel

Surm on sügavalt integreeritud meie askeldustesse. Sellest on saanud massimeedia peamine müügiartikkel, mis kahtlemata kujundab kõikjaleulatuvas teabetulvas kasvava inimese maailmapilti. Üle kivide ja kändude, algul ehmunult, kuid hiljem rahunedes muututakse immuunseks kadu ja kõdu kuulutava teabevoo suhtes. Kalestutakse, panetutakse. Surma ja sõtta hakataksegi suhtuma kui igikorduvasse zŠanrilisse uudisjuttu, mille võib vaiksemaks keerata või hoopis kinni panna. Eksistentsiaalsest ja rängast poliitilisest probleemist saab masside magnet – kirev koketeeriv popkujund, mida mälutakse ajakirjanduse kõige erinevamates rubriikides reportaažist kuni arvamuslooni.

Oli kord Tõnu Tepandil kurb laul nimega “Kiri kodukandist”, mille sisuks vanainimese uudised sellest, kes on ära surnud:

Vaat see proua Roskvist on surnud,

siis konjakitaat on surnud, veltveebel on surnud ka.

Vanaema on surnud,

Olga on surnud,

Torsten on surnud. Sedasi...

Tead ja ongi kõik,

jahh kõik.Rohkem ei tule enam ühtegi uudist meelde.

Tundub, et ka tänasele massimeediale ei meenu juba pikemat aega ühtegi teist uudist. Ons ka see tohletamise tundemärk? Ei tea. Kummati tundub, et morbiidsete teemade laialdase külvamisega meie eraellu taltsutatakse meid leppima letaalse vägivalla kohaloluga kõiges ja kõikjal. Mingi sõnum meid embavast külmast fataalsest paratamatusest on neis surma igikorduvates lavaletulekutes. Hirmu suured silmad ja surma jäine pale ajavad meid haarama kõvema käe, suurema relva ja karmima korra järele. Ja miks ka mitte, leht ju kirjutas.