Kirjanik, kes kirjutab hirmust
Rahvusraamatukogu suur saal oli laupäeval rahvast puupüsti täis. Nii täis, et appi tuli võtta lisatoolid, osa inimesi rõdudele saata, ja ikka pidid mõned püsti seisma. Lugejatega kohtus kirjanik Herta Müller, kes enne Nobeli preemia saamist 2009. aastal oli Saksa kirjanduse „suur tundmatu” – kriitikute poolt kiidetud, laiemale publikule võõras.
Nüüd on temast saanud staar. Eestisse jõudis ta Goethe instituudi kutsel, olles enne külastanud Lätit ja Leedut. Kõikjal pidi ta rääkima ühest ja samast: kommunismi kuritegudest, diktatuurist. Samast, millest ta on juba kirjutanud sadadel lehekülgedel, rääkinud kümnetes intervjuudes. Temast on saanud midagi „kommunistliku minevikuga toimetuleku eksperdi” laadset.
Kuid eksivad need, kes loodavad tema raamatutest leida samasugust lihtsat must-valget põnevusjuttu nagu Sofi Oksanenil. Mülleri teoseid tuleb lugeda nagu luulet: ta kirjutab tüdrukutest, „kelle näos võib näha vaeseks jäänud maakohta”, mehest, „kes kannab oma silmades linna pimedust”, inimestest, kes „kõn-nivad, söövad, magavad ja armastavad kedagi hirmus” („Südameloom”, ee 2010).
Hirm on Mülleri üks põhimotiive. See ei pruugi olla üksnes hirm salateenistuse ees, selle ees, et su parim sõbranna on agent. „On olemas pikaajaline hirm, nagu näiteks poliitiline jälitamine, ja lühiajaline hirm,” rääkis Müller rahvusraamatukogus. „Igal inimesel on hirmud, ka sellised, millel pole pistmist poliitilise jälitamisega. Hirm muudab asjad suureks, iseennastki vaadatakse teistmoodi.”
Väike ja habras on Herta Müller, üleni musta riietatud. See, kes on lugenud ta loomingut, tunneb imetlust – kuidas ta ei murdunud tagakiusamise all. Oma essees „Securitate tegutseb ikka veel” on ta kirjutanud, kuidas Rumeenias masinatehases töötades oli teda üritatud värvata salateenistuse agendiks, kuid kuna ta sellest keeldus, lasi salateenistus lahti jutu, justkui ta oleks agent. Ja kõik pöördusid temast ära.
Mis on hullem, kas see, kui oled kõigi meelest süüdi, aga ise tead, et oled süütu, või vastupidi? „Esimene variant on hullem,” ütleb Müller oma kogemusest.
