Kirke Karja otsib muusikast sügavamat mõõdet
Kirke Karja on džässipublikule varasemalt tuntud sellistest kollektiividest nagu Heliotroop ning Sigmund. Pae Kollektiiv astus veebruari algul üles ka Eesti Jazzi Galal, Talvejazzil ootab neid aga esimene täispikk esinemine.
Sellist mastaapset koosseisu nagu Pae Kollektiiv ei ole Eesti jazzis noortest muusikutest kindlasti varem kokku pandud. Küllap on olemas palju lihtsamaid ja “turvalisemaid” viise jazzmuusikuna oma asja ajamiseks. Kust selline idee ja kuidas on teha tööd nii suure ansambliga?
Pae Kollektiivi sünd polnud mitte mingil moel planeeritud – see oli äärmiselt stiihiline, samas ka asjade loomulik kulg. Bändi tekkimises võib süüdistada Raul Sööti, kelle juhendatavas arranžeerimisaines pidime möödunud aastal suure ansambli kokku panema ja mõned kodutööd salvestama. Kui me üheksakesi kokku saime, oli mul enne esimese pala lahtilugemist juba selge, et nende inimestega tuleb edasi töötada. Nende vaimne kohalolek motiveeris mind.
Ma arvan, et Pae Kollektiivi üks tugevustest on kindlasti see, et me oleme omavahel head sõbrad ega karda üksteist kritiseerida. Samuti on vedanud sellega, et kõik on valmis katsetama erinevaid lahendusi. Proovides ja stuudios oleme vaielnud omajagu.
Kuigi ma ei pea oluliseks, et bänd koosneks sama generatsiooni inimestest, olen tagantjärele mõelnud, et meie puhul on see ikkagi pluss. Oleme kõik selles vanuses, et saame parajalt isekalt oma ambitsioonidega tegeleda. Keegi pole veel selline pereinimene, et peaks proovist varem ära minema, sest laps on vaja lasteaiast ära tuua vms.
Meil toimib tiimitöö ka hästi. Pae Kollektiivi puhul ei saa öelda, et mina seisan kõige taga. Organisatoorseid küsimusi arutame peaaegu igapäevaselt kitarrist Madis Meistri ja helirežissöör Kaarel Tamraga. Proovides taltsutab puhkpillirühma kõige rohkem saksofonist Mairo Marjamaa. Hästi palju asjalikku abi on olnud ka Markus Robamist - ta on noor helilooja, kes on osav veel umbes sajas muus valdkonnas. Tema teeb koos Sander Tuvikesega meie esimese täispika kontserdi jaoks visuaalid.
Mida oled silmas pidanud sellele ansamblile muusikat kirjutades?
Pae Kollektiivile üritasin kirjutada lugusid, mis sobiks nende inimeste loomustega ning arendaks mind kui heliloojat. Tekitasin endale väikeseid ülesandeid, mille lahendamisega pidin vaeva nägema. Seadsin piiranguid – loobusin kohati igasugustest akordidest ning kasutasin vaid kahte nooti. Kirjutasin paralleelseid kahehäälsusi, mis koosnevad näiteks suurtest septimitest. Katsetasin erinevate kihtidega ja proovisin laduda üksteise peale 4 erineva karakteri või tonaalsusega liini ja panna need loogiliselt kõlama. Kogu kirjutamisprotsessi käigus tegin sadu lehekülgi visandeid. Teisalt oli 9 instrumendile palju lihtsam kirjutada kui klaveritriole, kus võimalused on mingis mõttes palju piiratumad.
Komponeerimise jooksul olen üritanud teost vaheldumisi üle vaadata tehniliselt objektiivse pilguga ning ka publiku seisukohast – kas mind kõnetaks see lugu, kui ma poleks helilooja rollis?
Mis sind inspireerib? Kas loomingulised mõtted tekivad täiesti spontaanselt ja suvalistes olukordades või on selleks ikkagi vaja maha istuda ja süveneda?
Kõige rohkem inspireerivad mind teised inimesed. Mulle meeldib leida mõttekaaslasi ja nendega elu üle arutada, sellest tulenevad tavaliselt kõige vahetumad impulsid kirjutamiseks. Hästi inspireeriv on ka lugemine ja minu jaoks varemtundmatu muusika kuulamine.
Oluline on kirjutades teada, kes minu lugusid mängima hakkavad. Kõige parem on kirjutada nendele muusikutele, kes tahavad detailidesse süveneda ja lisavad midagi isiklikku ka enda poolt. Selle külje pealt meeldib mulle kohutavalt näiteks trompetist Allan Järve. Tema soolodes on midagi, mida ma pole varem kellegi teise puhul märganud, seal on mingi väga sügav isiklik humaanne lähenemine.
Kirjutamiseks pean ikkagi süvenema. Ma ei taha lasta uutel ideedel peas sündida, kui tegelen parasjagu millegi muuga. Elus on nii palju ka muud huvitavat toimumas, milles tahan olla "kohal".
Oled nii klassikalise kui jazzi taustaga pianist. Kas näed nende kahe maailma vahel mingit vastuolu – jazzi vabadus versus klassikas interpreedina raamides püsimine, sisseelamisvõime helilooja mõttemaailma?
Varem arvasin mõnevõrra teisiti, aga praegusel ajal ma ei tahaks eraldada klassikalist muusikat jazzmuusikast – see piir on minu jaoks väga habras, et mitte öelda olematu. Kuigi olen nüüdseks rohkem keskendunud siiski jazzile, võtan klassikalise klaveri tunde Sten Lassmannilt ning just tema nõuandeid kuulates tunnen sageli, et nende maailmade vahele pole mõtet eraldusjoont tõmmata. Muusika kas kõnetab või ei, muu polegi oluline. Kõige olulisemad parameetrid muusikas on ikkagi ühed ja samad. Kirjutava inimesena olen väga palju saanud mõjutusi just Bachilt, Tubinalt, Šostakovitšilt, Cage´ilt, Ligetilt, Messiaenilt ja Ravelilt. Pealegi, jazz ei pruugi olla üldse vaba, see võib olla ka läbikomponeeritud ja improvisatsioonilise momendita.
Tungivat vajadust klassikalist muusikat interpreteerides kellegi teise maailma sisse elada ma ei näe, sest igaüks suhestub konkreetse teosega ikkagi iseenda kaudu. Kuid siiski, kui ennast mõne teise helilooja rolli asetada, siis võib seda kirjeldada pigem rikastava empaatiavõimet arendava kogemusena, mida võrdleksin hea romaani lugemisega.
Oled maininud, et muusikas peab olema piisav annus ettearvatavust ja ka üllatuslikku
momenti. Mida on vaja selleks, et muusika oleks sündmus, mitte pelgalt taustaheli?
Selleks, et muusika kõnetaks, vajan kuulajana esinejapoolset täielikku keskendumist. Ta peab olema kohal ja andma endast kõik, justkui selle pala esitamine oleks tema elu kõige viimane tegu.
Jazzis köidab minu tähelepanu selline muusika, mis ei sisalda endas klišeesid ja "korralikke" jazzilick´e. Mulle meeldib, kui muusika annab mingit uut informatsiooni, aga see ei tähenda, et peaks olema suurtes kogustes keerulist materjali. Ka lihtsast materjalist võib selguda uus informatsioon.
Milline on su enda lemmikmuusika, mida hea meelega ka fännina kuulaksid ? Kas muusikat saab muusik ka nii kuulata, et analüüsiv aparaat ajus tööle ei hakka?
Analüüsiv aparaat läheb tööle igal juhul, aga see ei häiri mind. Ilma kaasa mõtlemata lihtsalt jalga tatsutada ja tukka visata ma eriti ei viitsi. Kui analüüsimine muutub igavaks, siis ma pigem lahkun kontserdilt.
Ma tahan sellega öelda, et muusikas peab olema mingi mõtlemapanev sügavam mõõde, Usun, et kogu loominguline tegevus peaks olema kooskõlas sellega, mis suunas me tahame näha maailma liikuvat.
Aga paar oma lemmikut Eesti bändi tahaksin nimetada küll - Jakob Juhkami bänd, Armada, X-Panda, Wilhelm, Kaspar Kalluste trio ja Raul Sööt Deeper Sound. Üritan kuulata igasugust muusikat, aga nendele bändidele kuulub minu jäägitu fännikiindumus!
Millised kontserdipaigad on sulle kui esinejale kõige meelepärasemad?
Minu lemmik esinemispaik on uus Tatari tänava jazziklubi Tallinnas, mille rajasid Reigo Ahven ja Marti Tärn. Seal on tõsiselt hubane atmosfäär, hea klaver ja kuulajateks tõelised muusikafännid. Omamoodi nostalgiline on mängida EMTA kammersaalis, tulevad meelde positiivne eksamipinge ja kõik need teosed, mida mängisin siis, kui klassikalist klaverit õppisin.
Toredaid saale on Eestis tegelikult palju, sellest veel olulisem on soe publik. Räägin ühe loo. Möödunud kevadel ja sügisel osalesin Klassikaraadio korraldatud koolikontsertide tuuril. Ühes koolis juhtus nõnda, et pill oli nii halb, et klahvid ei seisnud isegi klaveri küljes kinni. Ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga keset Elleri “Tokaata” mängimist lendas üks klaveriklahv pillist välja. Aga lapsed elasid nii lahedasti kaasa ja lõppkokkuvõttes jäi sellest kõigile tore mälestus. Ma pole ise vist üheltki esinemiselt nii positiivset elamust saanud.
Kes ja kus?
Pae Kollektiiv
Esineb laupäeval, 15. veebruaril kl 16 KUMU auditooriumis
Koosseis:
Allan Järve – trompet, flügelhorn
Mairo Marjamaa - altsaksofon
Indrek Varend: tenorsaksofon
Keio Vutt: sopran- ja britonsaksofon
Ingvar Leerimaa – tromboon
Madis Meister – kitarr
Kirke Karja – klaver
Siim Usin – bass
Tõnu Tubli – trummid
