Mäeotsa lavastuse naturalistlik kujutus metsikust kümnendist, mida võib nimetada tänapäeva väetiseks, süstib vaatajasse eneseuskugi. Foto: Gabriela Liivamägi

Kui režissöör Triin Ruumeti linateos „Päevad, mis ajasid segadusse” (2016) mõne aja eest üle-eelmisesse kümnendisse kartmatult tagasi vaatas, äratas see publikus äkilise nostalgiapuhangu – isegi neis, kelle sünniaasta jääb alles möödunud sajandi lõppu. Neoondresside ja vaibakloppimismuusika laine, mis ka mujalt (pop)kultuurist tuge sai, pole endiselt vaibunud. Paistab, justkui olekski 1990-ndad tulnud tagasi, et jääda. Aeg on järelikult tagasivaateks küps, ilustava nostalgia kõrvale mahub nüüd lausa õõvastavat realismi. Ott Kiluski kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud „Kirvetüü” Vanemuises just nõnda talitabki, tuues lavale tollase elu mahlaka koleduse ja painava raskuse.

« Avalehele 9 Kommentaari