Pikkuse kohta võib pigem öelda, et see on Tähekese jutu pikkus. See ongi selline klassikaline Eesti lastekirjanduse žanr. Tasapisi on lood kuhjunud ja nüüd oli paras ports koos, et raamatusse köita.
Mis laadi kirjandust oled lapsevanemana enda lastele lugenud, ostnud ja soovitanud?
Eks ma määrin ikka pähe ennekõike oma lapsepõlvelemmikuid. Lastekirjanduse pluss ongi see, et lastekirjandus enamasti väga ei vanane. Mõned raamatud vananevad, aga minu arvates näiteks Lindgreni raamatud, muumitrollide raamatud, „Viplala” või „Karupoeg Puhh” väga ei vanane. „Karupoeg Puhh” on varsti juba 90 aastat tagasi ilmunud, aga kannatab lugeda siiamaani, kasvavad uued lapsed peale ja nii see ring muudkui laieneb. Lastekirjanduses pole tingimata tarvis kogu aeg uut ja värsket. „Pipi Pikksukk” püsib riiulil iga põlvkonna jaoks värskena. Nii et olen sokutanud ikka asju, mida ise lapsena fännasin, olen need raamatud kõik lapsepõlvekodust praegusesse koju tassinud.
