Kivisilla Pildigaleriis avati Karin Lutsu elutöönäitus
Kui Saartsi lennutas kuri Stalini-aegne saatus pikkadeks aastateks Karaganda vangilaagrisse kauges Kasahstanis, siis Luts pages selle väljavaate eest paadiga Rootsi – ja seda kogu eluks.
See on üks põhjusi, miks erakordselt andekas ja edukas kunstnik on jõudnud eestlase teadvusse alles hiljuti, läbi taasavastamise ehmatuse ja triumfeeriva rehabiliteerimise. Kui emigrant Viiralti maine sai lapitud juba Hrustsovi sula ajal, siis teistega läks kauem aega. Lutsuga pidime ootama kuni üheksakümnendate aastateni, mil kunstniku pärand anti tema testamendi kohaselt üle Tartu Kunstimuuseumile.
Siis läks asi ludinal. Eesti esimesi professionaalseid naiskunstnikke, kes pälvinud hulgaliselt tunnustust esimeses Eesti Vabariigis ning sõdadevahelises ja -järgses Euroopas, meenus järsku kõigile. Justkui tasa tehes nõukogudeaegset mahavaikimist, on Luts nüüd seda suurema käraga taas paigutatud meie kunstiajaloo panteonile. Naine, kunstnik ja emigrant – milline maiuspala vähemuste kannatustest toituvale feminismile, kes üritaski mingil ajal tema mälestusest isiklikku sõjaratsut teha.
Armastas kirkaid värve
Karin Luts alustas näitustel esinemist kahekümnendate lõpul saksa uusasjalikkusest lähtuvate ekspressionistlike maalidega, leidis aga kiiresti oma laadi, milles juugendlik stilisatsioon ja naivistlik meeleolu põimusid erakordselt omanäoliseks maalimaailmaks. Luts armastas rusuvalt sügavaid, tumedaid ja kirkaid värve, nagu juugendis kombeks.
Teda tõmbas ka sellele voolule iseloomulik maskide ja teatri maailm täis dramaatilisi valgusvihke ja selgepiirilisi emotsioone, mingitud nägusid, võltsi poosi ja blaseerunud tülpimust. Sellele dekadentlikule maailmale vastandas ta kohati kammerliku unistuslikkuse, lüürilise sulgumise naivistlikesse hallutsinatsioonidesse, milles korduvad “oma saare” otsimise motiivid, purjetamine silmapiiri taha, õhus lendlevad meremehed ja muu eskapistlik atribuutika.
Rootsi aastail jätkas ta esialgu samas laadis, siis läks aga kaasa kogu kunstimaailma haaranud abstraktsema koloriidimaaliga ning seejärel süvenes mitmete graafikatehnikate viljelemisse.
Tema joonistustes hakkasid elu lõpupoole tooni andma mitmed fantasmagooriad, nägemused grotesksetest tiivulistest koletistest ja sealpoolsuse metafoorid. Ometi on kunstnik käesolevaga jõudnud hoopis koju, omade juurde. Oktoobri lõpupoole toimub Tartus temale pühendatud konverents ja esitlemisele tuleb ka mahukas kataloog tema elutööst. Näitus on aga avatud tuleva aasta maikuuni.
Karin Lutsu biograafia
Karin Luts elas Eestis ja Rootsis ära pika, õnneliku ja viljaka elu.
Sada aastat tagasi Viljandimaal õpetaja peres sündinud kunstnik astus 1922. aastal Pallasesse, õppis seal Konrad Mäe ja Ado Vabbe käe all, pälvis lõpetamisel 1928. aastal enesetäiendamise stipendiumi Pariisis ning napilt kümme aastat hiljem, 1937. aastal kuldmedali samas toimunud maailmanäitusel (gobeläänide eest).
1939. aastal täiendas oma kunstiharidust Roomas. Teise maailmasõja järel oli aktiivne osaline Rootsi ja Itaalia kunstielus. Suri 1993. aastal Stockholmis.
