Eile Pirita kloostris Birgitta festivali avakontserdi peaproovi jälgides oli üks asi selge: klassika klassikaks, aga vaatemänguga ei koonerdata. Kloostrivaremete vahele rajatud muusikateatri lae all näeb rippumas planeeti Maa, lillerohket Eedeni aeda kujutaval laval ja selle kohal teevad kukerpalle mitmevärviliste tiibadega inglid ning rühm Taani akrobaate kannab hoolt jõu- ja tulenumbrite eest. Joseph Haydni oratoorium „Loomine” (1798) on kosmilise kaliibriga teos, aga seda on tehtud ka tagasihoidlikumas võtmes.

„Kogu akrobaatika lähtub muusikast ja täiendab seda, lisades muusikaridadele visuaalset värvi,” tutvustas noor Iisraeli lavastaja Ran Arthur Braun teose visuaalset külge. Tegu on ühekordse etendusega, mis valmis spetsiaalselt Birgitta festivali tellimusel. „Lavastuse kujundus lähtub konkreetsest esinemispaigast,” märkis Braun. „Arutasime dirigent Risto Joostiga, et etendus peab hõlmama kogu saali, nii et publik tunneks, et nad asuvad loomisakti keskel. Nii et publikust saab mõnes mõttes kogu loo peategelane.”


Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: