Koffin Kats viis Kilulinna kõutsidel katused

"Juba nende heliproov oli võimas," räägivad õhtul need, kes mingil põhjusel - vist ületamatust uudishimust - juba pealelõunast Von Krahlis kiibitsenud. Ja kiibitsenud heas mõttes ning põhjusega, sest psychobilly't Eestis ei tehta ning väliskülalisi sellest vallast käib meil haruharva. Viimati Mad Sin mõne aasta eest Hard Rock Laagris. Niisiis oli USA psychobilly-trio Koffin Katsi kontsert rokiringkondades igati oodatud sündmus.

70ndate teisel poolel rockabilly, pungi, surfi, raskeroki ning zombide, seksi ja tulnukafilmide ristamise tagajärjel sündinud psychobilly kuulajaskond on Koffin Katsi kontserdi näitel Eestis mitmekülgne - publikuks olid peamiselt argipäeviti raskeroki-, pungi-, gooti-, skinheadi- ja meie muude subkultuuride-skenedega seostuvad tegelased. Eesti rockabillyskenega seostuvat publikut oli vähem kui oleks osanud arvata. Tundub, et psyhobilly on meil pigem ikkagi paljude erinevate maitsete ja maailmatunnetustega inimeste ühine salaarmastus kui omaette nähtus või rockabillyskene nišš.

Õhtut alustas Sibyl Vane. Hoolimata tõigast, et soojendusbänd on säärasel sündmusel pigem ajatäide andis Pärnu kolmik sirgeselgse kontserdi, tulistades oma seti pikema jututa publikusse, kes võttis selle mitmekihilise power-pop-rock annuse soojalt vastu. Ilmselt oli see kuulajatest paljudele esmakohtumine bändiga. Kuid olles näinud Sibyl Vane'i varasemaid esinemisi pean nentima, et seekord bänd lihtsalt tegi oma tööd. Ja tegi seda tegelikult hästi. Eks annab siin tunda aastajagu mööda Baltimaid tuuritamist, bänd ei pelga tundmatule vastu minna ning kannab end välja.

Kuid nagu tavaks, näitas tõelise rahvusvahelise klassi kõrgelthinnatud kontsertansambli standardeid ikkagi väliskülaline. Suvehooajaks üheksakümne esinemisega Euroopa-turnee ette võtnud Koffin Kats ei tegelenud laval pelgalt pillimänguga. Kaugel sellest - pakuti tsirkust sõna otseses mõttes. Valem oli lihtne - bänd hakkab ilmselt ajaga küllaltki sisseharjunud rutiini järgi laval rokkima, tõmmates käima kõigepealt ennast ning sedapidi haarates üha enam kaasa ka publikut.

Koffin Katsi trikiarsenali peamisteks tõmbenumbriteks olid, lisaks muidu väga energilisele laval ringivehkimisele, täismõõdus kontrabassi tõstmine mängimise ajal pea kohale või kukla taha ning sellel turnimine. Kusjuures turnijaks oli ka bändi kitarrist. Meenusid algklassides kehalise kasvatuse tunnis ehitatud inimpüramiidid. Korraks vahetati omavahel ka pillid. Aga see selleks, oluline on märkida, et ringirahmeldamine ei mõjutanud kuidagi bändimeeste käsitööoskuste kvaliteeti ega võtnud esinemiselt hoogu maha, vaid andis juurde. Mängiti palju ja valjult ning pausideta - kui üks kitarristi särki pildistada soovinud kuulajale vastutulek välja arvata - üsna ühesuguseid lugusid, mistõttu moodustas kontsert justkui pika, ülitempoka ja kaasahaarava jämmi. Kokkuvõttes on see tase milleni meil veel paraku mõnda aega vaid vähesed bändid küünivad.

Aga mis siin ikka tagantjärgi kirjeldada , kes kohal ei olnud näeb fotogaleriist millest ta ilma jäi.

Ja publik? Teate küll seda vanasõna, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Umbes tunnise esinemise järel nõuti bändi tagasi ning kui Koffin Kats lõpetas lisalugude bloki, võinuks nad kogu kava korrata. Siis ehk oleks küllalt saanud.