Tõi ju 1990-ndate uutmispaanika kohvikukultuuri, sellesse moodsa linnaelu ühte markantsemasse avaldumisvormi totaalse lagunemislaine.

Kohvikunostalgia ja kadunud kaunite aegade tunde üks põhjus on kindlasti see, et avalikud interjöörid, mis nõukogudeaegse seisva ühiskonna tingimustes kaua muutumatuna säilisid, sööbisid kasutajate mällu kindlate märkidena. Liiati olid ju kõik toonased menupaigad ka unikaaldisainiga, normiühiskonna hallist taustast eristuv looming.

Meie kaasaja kiirkorras küpsenud reklaamiusku tarbijamaailmas käib aga jõuline oma lugude brändimine, iga kujundus (kui seda üldse vaevutakse tellima) on imagoloogiline nišitoode, mis kohaliku turu väiksust arvestades on enamasti äärmiselt turistlik ja ajutine.

Ainsana püsib ”Narva”

Täna kohvik homme kasiino – selles stiilis tekkivates ja kaduvates kohvikutes ja söögikohtades ei ole Tallinna-suguse rahutu linna puhul midagi imelikku. Aina rohkem keskaja teemapargiks muutuva vanalinna ümber pole formeerunud (ega säilinud) õieti ühtegi kindla identiteediga piirkonda ega ühiskondlikku ruumi, mille pulss sealseist kohvikuist-kohtumispaikadest läbi voolaks. Nii et kiirelt kaduvat interjöörikunsti saabki vaid muuseumis vaadata.

Vaid mingi ime läbi püsib paarikümne aasta tagusest kujundusest pärinevate detailidega kohvik ”Narva”, kõik muu, mis Tarbekunstimuuseumi ülevaatenäituse “Kohtumispaigad. Tallinna kohvikute interjööre” must-valgeil fotodel näha, on, nagu öeldakse, ajalugu.

Loomulikult on näituse koostaja, disainiloolane Kai Lobjakas sellesse ajalukku koondanud eelkõige kohaliku kohvikukujunduse koore, vaadata on kõik vana ja väärika ajalooga kohad nagu ”Feischner”/”Tallinn”, ”Kultas”/”Moskva”, ”Pärl”, ”Tuljak” jt. Esmakordselt on tänu koostaja leidudele Dmitri Demjanovi või majandusajaloo muuseumi kogudest lisandunud erialasesse pildipanka mitmed suurepärased interjöörifotod Feischnerist ja Kultasest, enamiku nõukogude aja modernismiklassikat on omal ajal üles pildistanud Rein Vainküla.

Haaratud on kõik möödunud sajandi moodsa interjööri arengusuunad – praeguse linnavalitsuse hoone allkorrusel 1930-ndatel tegutsenud ”Corso” salonglik art-decó, argine ”Energia” Kaubamaja trollipeatuses (on oma iseloomu säilitanud siiani!), modernistliku sisekujunduse tipptandemi Vello Asi–Väino Tamme kindla käega tehtud napid interjöörid ”Tallinnas”, ”Moskvas” või ”Pegasuses”, 1980–90-ndate alguse dekorativism ja “jutukas” visuaalne müra jne.

Et kaasaegne kohvikohtade rotatsioon haaramatult kiireks on muutnud, näib pildivalik viimasest kümnendist rohkem kättesaadud materjalist sõltuvat (vaevu aasta vastu pidanud fast-food “Paprika”?). Asi ja Tamme lakoonilisi, samas sundimatu atmosfääriga interjööre vaadates tekib paratamatult paralleel kaasajaga, kus sama minimalism on sunnitud elitaarsuse sildi külge saanud ja igas uues eriala-inimeste/preemiažüriide kiidetud interjööris end taas kordab.

Esikohal on ruum

Märgiliselt on kohvik eelkõige tuksleva linnaelu, suhtlemise ja meeleliste aistingutega seotud ruum – tassiklõbin, kohviaur, kära kõrvallauast ja möödakäijad akna taga.

Paratamatult annab Tarbekunstimuuseumi kammerlik fotonäitus edasi vaid selle tardunud oleku, mis hästikomponeeritud ja enamasti inimtühjades kaadrites kumab. Esikohale jääb siin ruum, kujunduslik keskkond, kuhu iga vaataja võib ise sobivad tegelaskujud ja muusika juurde mõelda. Ajastufotos on jõudu – see kujutlusmäng tuleb päris hästi välja.