Hoolimata peategelase konkreetsuse ja tema elu paljude üksikseikade sihikindlast eeltutvustusest ei ole Draamateatri „Onu Aare” elulootükk, vaid üldistus väga paljudest onudest läbi aegade.

Küllap leiab enamik vaatajaid oma suguvõsast või tutvusringkonnast vähem või rohkem tuttavlikku. Kui mitte peategelase, siis vähemalt miljöö mõttes. (Mul oli samuti 1930. aastal sündinud onu, kes töörabamisele meditatiivsemat laadi harrastusi eelistas. Samuti olen elektrilöögiga pohmelli ravinud, ehkki kogemata.) Universaalsust ei häiri ka tegevuspaikade konkreetsus (peamiselt Väike-Maarja ja Rakvere) ega teised tegelaskujud, kellel on ju samuti reaalsed prototüübid. Üldistusena kõlab ka lavastuse põhiidee: kui inimene ikka ei taha tööd teha, leiab ta sellest pääsemiseks võimalusi iga ühiskonnakorra puhul ja majanduslikust olukorrast sõltumata. Prototüübi sedavõrd jõuline esiletõstmine isegi häirib kunstitõe mõjulepääsu, aga ju see oli mõeldud ainult meediale sissesöötmiseks.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: