Romaani dramatiseerides tuleb palju liine välja jätta või halastamatult kärpida. Juurde saab anda dramaatilist pinget pealiinide arengus ja peategelaste vahetu kohaloleku võlu. „Apelsinitüdrukus” (ee ilmunud Karel Zova tõlkes 2005) on mõlema komponendiga kõik korras. Tegevus on haarav ja kiiresti arenev ning kõik tegelased meeldejäävad ja omanäolised. Kõik laval olijad saavad igaüks läbiva ja kandva rolli, sest neid on ainult viis (õigupoolest isegi neli, sest Ema on ju sama Apelsinitüdruk, ainult kaksteist aastat hiljem ja vähemalt poole pea jagu lühem).