Kolm disainimusketäri maailmakaardil
Oliver Ruuger
sürreaalse disaini võlur
Oliver Ruuger on sündinud Tallinnas ja lapsepõlve veetnud Hiiumaal. Maailma sööstmise süstikuks sai juhus, et ta ei pääsenud läbi EKA konkursisõelast. Varuvariandiks valitud Euroülikooli moeosakonnas pidas Oliver vastu pool aastat. Kuna julgusega palju reisinud poisil probleeme ei olnud ja inglise keel oli korralikult suus, sündiski 2004. aastal otsus vahetada Tallinn Londoni ja Hiiumaa Suurbritannia vastu, et jätkata õpinguid Londonis, Kingston University moeosakonnas.
Kohanemisraskustest või koduigatsusest rääkides saan aru, et see on Oliverile võõras teema – London embas teda kohe soojalt ja sõbralikult. Ta ujus seal kui kala vees ja nautis inimeste kirjut galeriid.
Kuigi Oliver alustas õpinguid meestemoega, viis teisel kooliaastal võidetud disainikonkurss ta hoopis New Yorki praktikale, kus noormees puutus lähemalt kokku kingade ja aksessuaaride loomisega. See kogemus kallutas Oliveri kangaste maailmast pigem nahakunsti valda. Edasi tõi sihikindlus tema õuele nii tunnustust kui ka ihaldusväärseid praktikaid – näiteks töökogemuse kuulsa kingalooja Nicholas Kirkwoodi ateljees, õpingute jätkamise London College of Fashioni magistrantuuris ning Harold Tilmansi stipendiumi. Tema 2011. aasta lõpukollektsioon koosnes vindiga vihmavarjudest, portfellidest ja sadulatest. Kuid selles kollektsioonis oli piisavalt intriigi, seksikust ja kurjakuulutavat hämarust, mida moemaailm väga armastab, ning see kollektsioon sai palava vastuvõtu osaliseks (MA Award in Design ja ohtrad refereeringud moeblogides). Nii see tavaliselt käibki: tänapäeval sammuvad disainimeedia eesliinil ärksad blogijad ja demokraatlikud netiajakirjad ning seejärel hakkavad sõna võtma kohmakamad autoriteedid, kelle heakskiit tähendab juba kindlat kvaliteedimärki.
Oliveri lõpukollektsioon mängib klassikalise (on leitud ka, et väga britiliku) ärimehe klišeega, mis on nihestatud üsna sürreaalseks kujutluseks: tema loodud vihmavarju käepide lõpeb uhke hobusesabaga ja portfell on kaetud pehmete piikidega. Need tarbeesemed mängivad kantavuse ja kunsti piirimail iseenda tähendusega, muutudes nõnda hämara sõnumiga fetišiteks. Piirimail kõikumist tajub Oliver ise nõnda: „Ilma funktsioonita toode on mõttetu, aga samas puhtfunktsionaalne produkt on igav. Üks ei pärsi teist. Kuid pelgalt kontseptuaalseks projektiks ma ka seda ei ristiks, sest peatähtis on siiski lõpp-produkt ja stiimuliks pole mitte idee, vaid vajadus.”
Pillav vaatemängulisus
Ese peaks eelkõige hakkama saama ülesandega, mis on talle algul elu andnud: vihmavari ei eksisteeriks sellise huvitava objektina, nagu ta on, kui iial ei sajaks vihma. Kui võtta disainiesemelt funktsioon, ei ole tal enam sama jõudu. Kuid siin tulevad Oliveri loomingust rääkides mängu sellised mõisted nagu rafineeritus, luksuslikkus ja väärtustamine. Tema kindel soov on luua midagi haruldast ja originaalset, ta loob pillavat ja vaatemängulist luksust, mida tänapäeval sisuliselt enam ei eksisteeri, püüdes vältida pelgalt idee, imago või lihtsalt õhu müümist. Oliver peab oluliseks oma disaini tehnilist kvaliteeti ja seda on märganud ka paljud kriitikud – vanamoodne käsitööoskus muutub üha haruldasemaks.
Kuid kuna tema loodu leiab praktilises elus vähest rakendust, siis näeb ta üht selget eesmärki ka kuvandiloomes (imagemaking). Toimugu see siis fotol, elus või filmis.
Ka teeb aksessuaariloome põnevaks asumine mitme valdkonna ristteel. Oliver usub, et tänapäevane aksessuaaridisain lõikab julgelt kasu teiste valdkondadega ristamisest. Nii mõneski detaililahenduses on abi kullassepakunstist ja teisal tuleb appi moedisain. Rääkides moesüsteemi muutustest viimastel aastatel, peab ta kõige olulisemaks seda, et hooajadisaini kõrvale on tekkimas tihti palju huvitavam multidistsiplinaarne ja projektipõhine lähenemine. See lubab lennata loovusel kõrgemalt ja kaugemale.
Praegu on Oliveril käsil kuulsa konkursi ITS TEN finaaliks valmistumine. Sellele Dieseli algatatud ja Itaalias toimuvale võistlusele valiti sadade noorte aksessuaariloojate hulgast kümme finalisti, kellel on umbes kahe nädala pärast võimalik endas märk maha panna väga mõjuvõimsa žürii ees.
Oliver on ingliskeelses kultuuris nõnda kohanenud, et tema aktsenti tabab õige harva. Tõenäoliselt tähendavad juured Londoni-suguses kultuuride sulatusahjus midagi hoopis teistsugust kui üsnagi suletud väikeriigis. Eksootilisest päritolust saab seal isikupära nüanss, mis sobitub ideaalselt tervikusse. Päris-päris-londonlast on Londonis umbes sama tõenäoline kohata kui ilvest Eesti metsas. Eestisse tagasitulekut ei pea ta sugugi võimatuks, eriti kui see toimub ajutiselt ja mõne huvitava projekti raames.
Kristian Steinberg
analüütiline moemärgilooja
Kristian Steinbergi stardirada oli küll Tallinnas ja selle külje all Arukülas, kuid siin lasti tal koolis käia vaid kuni 7. klassini, sest perekond otsustas 1989. aastal pageda Nõukogude võimu eest Rootsi. Muusade poolt puudutatuna jõudis ta lapsepõlves tegeleda nii koorilaulu, peotantsu, automudelite kui ka maastikukaartide joonistamisega, kuid ka tema tegelik kirg – õmblemine – andis endast juba vargsi märku. Kristian meenutab seda mõnu, kui sai selga õmmelda midagi, mis endale meeldib ja ühtlasi ka kui valatult istub. Muidugi mahub tema Eesti-mälestustesse ka peatükk, kus 1980-ndate lõpus sai hakatud ahistava koolivormi vastu protestima.
Kuid keskkonnavahetus Rootsi tähendas pigem uute värvipalettide avanemist – ta mäletab siin valitsenud värvitut-halli rõhumistunnet, mis sundis kõik värvikamad ideed pigem kiivalt eneses hoidma. Kuigi Rootsis veedeti esimesed kaks aastat pagulastena, panid vanemad Kristiani juba teisel päeval pärast saabumist kooli. Õpihimu ja sihikindel soov isepäiselt elus edasi pürgida viisid Kristiani viie aasta jooksul seitsmesse kooli ja kohe, kui rootsi keel suus, hakkas ta õppima nii saksa kui ka prantsuse keelt: „Teadsin seda tunnet, kui sa kohalikku keelt ei valda, ja arvan, et otsustasin juba siis, et kolin varsti edasi.”
Moemaailma kaardistamine tekitas Kristianis veendumuse, et just Central Saint Martins College of Art & Design Londonis on kool, mille on lõpetanud eriti palju moedisaini kuningaid. Tal õnnestus kooli sisse saada ja uueks inspiratsiooniallikaks kujunes Londoni rikas keskkond.
Järgmiseks oluliseks sähvatuseks karjääriredelil võib pidada kooli lõpetades 2005. aastal esitletud meestemoe kollektsiooni, mis sai ilusa jätku sõudega hiljutistel Moskva ja Londoni moenädalatel. Nii ta töötabki praegu järgmise talve kollektsiooniga, mida hakatakse müüma alates oktoobri lõpust Suurbritannias, Prantsusmaal ja Venemaal. Enne omanimelise meestemoe kaubamärgini jõudmist on Kristiani ateljeest välja hõljunud terve plejaad pidu- ja pulmakleite sealhulgas ka sellistele suurilmadaamidele, nagu Jordaania kuninganna Rania ja popiprintsess Kylie Minogue. Paralleelselt kaubamärgile disainimisega kavatseb ta siiski alustada ka eritellimusel rätsepaülikondade tegemist. Kristian eelistabki pigem oma nime ülesehitamist kui mõne suure kaubamärgi tiiva all loomist (kuigi ka sellest on tal korralik kogemus Alexander McQueeni moemajast). Kaubamärgi loomine tähendab eelkõige oma disainifilosoofia loomist. Elu kaleidoskoopilisust nautiva loojana kogub ta endasse pidevalt impulsse, et need mingi hetk sorteerida, fokuseerida ja arendada terviklikuks kollektsiooniks. Ise selgitab ta seda protsessi nõnda: „Hetkel, kui ma hakkan tegelema materjali arendamise ja valikutega, tekib ideede plahvatus. See on nagu läbisööst helibarjäärist, ma pean vaid piisavalt kiiresti oma kätt juhtima, et võimalikult palju saaks üles joonistatud. Sageli ma ei jõuagi kõike joonistatud, vaid annan oma tootjatele kirjeldusi ja visuaalseid vihjeid – kõik see võib küll näida kaootilisena, kuid ometi hakkab just sel hetkel pilt tervikuks organiseeruma.”
Moemaailmas läbilöömise eeldusteks peab Kristian vastupidavust, töökust, annet ja veidi õnne, kuid ka see pakett ei ole veel garantii. Nagu igas äris, on ka disainis vaja luua toode, mida klient vajab. 21. sajandi disainer on analüütik, kes teab hästi oma tugevaid ja nõrku külgi ning oskab arendada esimesi ja plussiks pöörata kõik teised. Sugugi vähe oluliseks ei pea Kristian oskust nautida oma ideede esitlemist ja müüki. Ta teab, et mood on ja jääb meelelahutuseks. Olukorras, kus korraga on pildil sadu trende ja subkultuure, on üha olulisem eristuda oma isikupäraga. Konkreetselt moeturuga kokku puutununa toob Kristian esile huvitava seiga: võrdlemisi uus araabia ja Kaug-Ida turg on üha enam hakanud mõjutama ka Euroopa disainerite tööd. Pikkade kaetud seelikute ja lohvakate haaremipükste võidukäigu taga võib näha just neid jõujooni.
Kuigi ta töötab ja elab Londonis, siis on tal ka plaan süvendada koostööd Eesti ettevõtjatega – ja mitte üksnes emotsionaalsetel põhjustel. Ta usub, et siin võiks olla piisavalt motivatsiooni, paindlikkust, modernset silma ja tehnilist meisterlikkust. Senise kogemuse põhjal peab ta aga suurimaks raskuseks nõrka kommunikatsiooni ja ülesandest krampi minekut.
Kuid siiski: ainus, mis võiks Kristiani püsivalt Eestisse meelitada, oleks pöörane armastus.
Björn Koop
kustumatu kirega
autodisainer
Björn teadis juba väikese poisina, mis teda huvitab: ta tahab disainida autosid. Kuna Valga ei ole just maailma autotööstuse pealinn, siis tundus esmapilgul kõige lähedasem valik suunduda EKA-sse tootedisaini õppima. Seal sai ta peagi aru, et autosid joonistada on üks asi, kuid päriselt autodisainist aimu saamiseks tuleb minna kodust veelgi kaugemale. Ta võttiski kätte ja läks pärast teist kursust Itaaliasse Torinosse – oma kulu ja kirjade ning konarliku itaalia keelega. Tagantjärele vaadates tundub see paras hullumeelsus: „Mul oli vaid üks aasta, et luua endale võimalikult tugev autodisainialane baas ja omandada olulised kontaktid tulevikuks. Kuid ma ei olnud koolis isegi inglise keelt õppinud. Kuna olin seal ühegi stipendiumita, siis raha ei olnud üldse, ma ei tundnud mitte kedagi ja mul oli kliimamuutusest esimesed kolm kuud bronhiit.”
Igal juhul jäi Björnile Torinos kogemata külge itaallaste kuulus dolce vita. Järgmisena jalge alla võetud aastased õpingud Pariisis tundusid juba palju lihtsamad ja üks samm viis teiseni – lõpuks praktikani Volkswageni ja Hyundai tehastes Hispaanias ja Saksamaal. Viimased neli aastat on ta askeldanud, teibirullid pihus, ümber automakettide KIA Frankfurdi tehastes.
Neid keerdkäike jälgides ei ole vist vaja lisada, et Björn peab oma suurimaks stiimuliks puhast lapselikku kirge autodisaini vastu. Ta tunnistab, et on hetki, kui see ei näita end nii eredalt kui tavaliselt, kuid on oluline, et see on tänaseni veres.
Tahavad välimuse pärast
Lihtsurelikul on kindlasti keeruline hoomata, kuidas sünnib üks auto. Et iga mudeli taga on tuhandeid töötunde ning üks-ühele-savimaketti jõuavad vaid väga üksikud disainimeeskonna poolt välja käidud ideed. Autodisaineri jaoks on kõige põletavam probleem tehnilised piirangud: hea auto on unikaalse disainiga, modernne ja aerodünaamiline, kuid ühtlasi täidab ka kõik tehnilised nõuded. Rääkides automaailma arengust rõõmustab Björn, et mitte kunagi varem ei ole disain mänginud nii tootja kui ka tarbija jaoks nõnda olulist rolli. On tekkinud terve seeria autosid, mida toodetaksegi üksnes sihtgrupile, kes tahavadki autot tema välimuse pärast, olles nõus ohverdama mõningase praktilisuse ja maksma kõrgemat hinda.
Autodisain on juurtega ja konservatiivne valdkond, kus teevad kindlalt ilma disaini- ja autoriikide nupumehed. Kuna autodisaini maailma on isegi mujalt keeruline siseneda, mõjub üks eesti poiss seal pigem imeloomana. Kuid rahvusel ei ole disainis üksnes eksootilise garneeringu väärtus: Björn on selgesti tajunud, kuidas autodisainijate meeskonnad komplekteeritakse väga teadlikult rahvusvahelisteks, sest iga disainer kehastab mõnes mõttes ka oma kodumaa lõpptarbija natuuri ja ootusi.
Eesti on Björni jaoks nagu magnet, kuid oma kirge ei suudaks ta reeta. Universaalse disaini visionäärina on ta sidunud end mitme eestimaise ettevõtmisega. Näiteks valmis hiljuti koostöös cool’i botasemärgiga Võru82 seeria tennisekingi.
