Kolm õde täidavad õnnenormatiive
Pimedate Ööde festivali kavast Kinomaja ekraanile jõudnud "Õnn" on üks neid Tarantino ajastu filme, mis elu ilgusi näidates ometi vaimustavad.
Ameeriklase Todd Solondzi võllahuumor saavutab selle vaimukuseastme, mis mängib harjumuspärase valge mustaks ja ka vastupidi. Näidates, et normaalsed (pere)väärtused võivad osutuda normatiivideks, tühipaljasteks klisheedeks, samas kui patoloogiline osutub ehmatavalt elulähedaseks. Kibe iroonia, aga hästi välja mõeldud ja -mängitud.
Fellinilikult kollaazhlik filmilugu põimib kokku kirevad tüübid. Igaüht neist piitsutab oma kinnisidee. Enamasti ikka seksuaalse põhjaga sundmõtted.
"Õnn" on tragikomöödia normaalsusest. Kõik tegelased pingutavad, et normidele vastata. Igaüks omal kombel. Välja ei kuku see kellelgi. Kõik on ühtviisi rea pealt ära. Aitaja (hingearst) vajab ise kõige enam aitajat.
Lugu sõlmub New Yorgi eeslinnas elava kolme õe ümber. Luuser Joy (Adams) on vanatüdrukuhirmus valmis leppima ükskõik missuguse püksikandja pakkumistega. Et end ainult "normaalse ja vajalikuna" tunda. Ilus ja edukas õde, kirjanik Helen (Boyle) unistab vägistamisest – siis saaks ta sellest tõepäraselt kirjutada. Lõpuks vägistaja leidub, aga paraku mitte "tema tüüpi"!
Pereema karjääri klammerdunud Trish (Stevenson) elab raudselt oma mehele ja lastele kui "ameerika tulevikule". Kuni selgub, et tema psühholoogist abikaasa Bill Maplewood (Baker) vägistab nende 11-aastase poja klassivendi.
Mida edasi, seda enam tegelaste suhted omavahel põimuvad. Nii osutub hitchcockiliku doktor Maplewoodi patsient Allen (Hoffman) Heleni unelmatevägistajaks jne. Õdede vanemate lahutuslugu lisab filmi varakas jõudeelus endale probleeme välja mõtleva eaka põlvkonna. Õdede isa on haaranud vanuigi erakumood, ema loodab järjekordse iluoperatsiooniga peret koos hoida...
Nagu nõukogude kooli juurde kuulusid kirjandid teemal "Mis on õnn?", käivad õnneklisheed (kohustus: ole õnnelik!) ju ka nn ameerika elulaadi juurde. Usk, et õnnel on ühiskondlikud parameetrid: ole toimekas seksuaalelus, edukas pereelus, vajalik tööelus!
"Õnn" on selleski mõttes paradoksaalne film, et ühelt poolt pilades klisheesid ja näidates õnnemallide laastavat mõju inimesele – kinnistab ta ise neidsamu klisheesid. Vaevalt, et ülekaalulised pärast selle filmi nägemist oma seksuaalelus vabamaks muutuvad.
Klisheedest kokkukleebitud tervikut toetab vaimukalt ka muusikakujunduse kirjusus. Filmi keskel, kui luuserist õde saab jalge vahele oma õnne vene varga-Vadka kehastuses, tundub korraks, et film kukub hollywoodlikuks. Aga ei kuku. Eks kuulu ettekujutused venelasestki ameerika klisheede hulka.
Filmist jääb meelde lõikavalt vaimukaid stseene. Hiidnaine Kristina pihib näost jäätist sisse ajades Allenile, et külmkapis oma jäätisekuhilate vahel hoiab ta teda vägistanud mehe laipa, mida ta nüüd tükkide kaupa sealt välja kannab. Või kui psühholoogi ametit pidav pedofiilne pereisa söödab oma 11-aastase poja klassivennale unerohutablete ja valvab ohvrit. Otsekui kriimsilm punamütsikest.
Vaimuka vindi saab peale isegi julmalt lõikav isa ja poja lõpudialoog. Läbi filmi on paksuke prillipapa Billy pärinud tohtrist isalt küll "paugu", küll "õige pikkuse" kohta. Ikka hirmuga, et oleks normaalne, nagu teistel. Sooviga olla juba ise perekonnapea. Nüüd osad nagu vahetuks: isa annab oma "halvast käitumisest" pojale aru. Kuni poiss küsib isalt: "Kas sa teeksid seda ka minuga?" Saanud eitava vastuse, hakkab väike Billy südantlõhestavalt nutma. Otsekui oleks ta jälle võrreldes teiste poistega millestki normaalsest ilma jäänud!
Pisike Billy saab teada üha enam üksikasju, asja olemus jääb talle aga taipamata. Nii nagu ka Tarantino ajastu filmipublikule?
