Kolme päeva muusikasuutäis
Algavat nädalat on juba eos muusikast üleküllastunuks nimetatud.
Kui erinevad kontserdikorraldajad avalikustasid oma plaanid tuua ühepäevase vahega Tallinna lavadele keskmisest vägevama suurusjärguga staarid, hakati muretsema selle üle, kas poole miljonilise elanikkonnaga linn ikka suudab selle kõik üle elada ja mis veelgi olulisem, kuidagigi ära majandada.
Tõsi ta on. Me ei asu Londonis või New Yorgis, kus elava kunsti konsentratsiooni mõõdetakse tänavate, mitte linnadega. Me elame Eestis, kus unistamine on küll lubatud, unelmate kättesaamatuks jäämist põhjendatakse aga jutuga rahvaarvu tühisusest, umbsest kultuurikliimast ja dollaritest, mida on alati vähe.
ÜLE PIIRI TULEVAD TUNTUD NÄOD. Ometi ei seisa siinne vesi sugugi nii stoiliselt kui arvatakse. Põnevaid muusikuid ja plaadikeerutajaid tuleb kohalikul tollil küsitleda pea igal nädalal. Järgmised kolm päeva muudab tähelepanuväärseks põhiliselt see, et nüüd on piirivalvur neist mõnda varem ehk ka televiisorist näinud.
Sellenädalalased üksteise selga planeeritud üritused ei tohiks vastu skeptikute hirmu teineteist õgima hakata. Kui ühel õhtul näitab TV 3 Rannavalvet, ETV Fellinit ja Kanal 2 Tom Cruise’i, siis vaevalt see kelleski erilist valikukimbatust tekitab. Melanie C, Meredith Monki ja A-HA puhul ei tohiks olukord oluliselt keerulisem olla. Esimene on selgelt väga noore seltskonna higinäärmeid aktiveeriv nähtus, teine eeldab võimet mobiiltelefon enne kontserdi algust välja lülitada ja kolmas see rahulikult sisse jätta.
Spice Girls ühes tükis siia kunagi ei jõudnudki. Ainus lootus nad oma silmaga ära näha on jupikaupa. Väidetavalt musikaalseim (toredalt ensekriitiline määratlus!) vürtsitüdruk teeb täna õhtul Linnahallis otsa lahti. Sex Pistolsi kaveritest läbi magusate ballaadide eurotümakani jõudnud Mel C on kehakaalus tublisti juurde võtnud, kuid nüüd kuuldavasti sumo spice’iks kutsutav noor daam teeb “põhibändi” kolleegidega võrreldes edukaimat soolokarjääri ja liigsed kilod on küll viimane asi, mida talle ette heita. Ja millegi muu kallal norimine oleks juba maaslamaja löömine. Kärtsu, mürtsu ja pisarais silmi saab olema ohtralt. Mel C aeg on praegu.
Kolmapäevane sensatsioon A-HA sobib kunagi Vladimir Uljanovi nime kandnud kultuuri- ja spordipaleesse nagu rusikas silmaauku. BMW saab suht-koht rahuliku südamega vahetus läheduses asuvasse parklasse jätta, üleriiete eest vastutavad garderoobitädid oma töökohaga, toolid on Linnahallis suured ja mugavad ning enne rippseinte allavajumist saab alati valitsuse looÏis toimuvat kiibitseda.
A-HA SOBIB HÄSTI LINNAHALLI. Morten pole küll enam esimeses nooruses, kuid oma kunagised hitid suudab ta järjest ära laulda ikka. Seetõttu pole vaheaega loota ning kohvi ja konjak on rentaabel juba tulles ligi haarata. Nõudega saali vist ei pääse, ent fuajees on plastmassist lauakeste najal see kohustuslik “oi tere, sina ka siin!” rituaal enamvähem talutavalt läbi viia. A-HA aeg oli 15 aastat tagasi.
Korraliku suutäie rasvaseim osa on kahe saia vahel. Meredith Monk laulab/häälitseb Sakala Keskuses homme. Popmuusikaga pole tal midagi ühist. Või ehk siiski? Kindlasti mitte sel määral, kui eelarvamused seda lubaksid. Kes sõna “avangard” pelgavad, peaksid Monki kindlasti kuulama minema. Kes ei pelga, teevad seda niikuinii. Meredith Monk eksisteerib ajast sõltumata.
