32 aastat tagasi välja tulnud lavastuse suur jõud peitus lisaks lavastusele ka ümbritsevas ühiskonnas. Vaatajad kippusid kandma kolmeteistaastaste maailmavalu laiemale pinnale, tähendustel oli kalduvus kasvada suuremaks kui asi ise. Praegu see ei toimi, vähemalt on see nii Von Krahli lavastuse „13” puhul.

Suurim erinevus tüki „13” ja selle kolmekümne aasta taguse analoogia vahel seisneb soolises fookuses. „Olen kolmeteistkümne aastane” oli poiste tükk. Poiste läbielamised ja mõtted tõusid esile ja küllap nii oligi mõeldud, sest mängima olid kutsutud Guido Kangur, Rein Oja, Andrus Vaarik, Villu Kangur ja Toomas Lõhmuste. Oli veel Katrin Saukas, kuid sellest hoolimata oli see poiste tükk.