Kõmufilm naiseks kasvamise vaevustest
Tänasest jõuab Kinomaja ekraanile Pimedate Ööde festivali üks enim vaadatud ja jutuainet andnud filme "Romanss".
Prantsuse naisrezhissööri ja stsenaristi Catherine Breillat "Romanssi" reklaamiti festivalil kui Euroopa filmiaasta kõmulisemat linateost. "Romanss" väärtustab mängufilmi zhanris pornograafia. Ühte meesosa mängib itaalia pornostaar Rocco Siffredi. Reklaami teenis tõik, et Rootsis ja Lätis nõudsid võitlevad feministid "Romansi" kui naist alandava, naisekeha pilastava filmi ära keelamist.
Meil Pimedate Ööde festivalil feministlike sõjakäikudeni asi ei läinud. Linastusjärgsel kohtumisel rezhis-sööriga Sakala keskuse suures saalis kõlas küll mõni vihane vaatajahääl ("Milleks meile need loomariigi paaritusmängud!?") ja vaimukus ("Kas te proovivõttel vaatasite näitlejatele kõigepealt püksi?").
Ühtedele meeldis "Romanss" kui (naise) seksuaalsust, sadomasohhistlikku alget selles avav film. Teistele, enamasti puhta filmikunsti austajatele, käis paljusõnaline õppefilm vastukarva.
Kohtumisel päriti naisrezhisöörilt, kas see naise seksuaalse identiteedi otsingutest kõnelev film on ajendatud tema enda vaevustest. Breillat ei eitanud seda.
Prantslanna film üllatab just sellega, et näidates sadomasohhismi, ei püherda film ise sadamasohhismis. Tuntav on rezhissööri eluterve kõrvalpilk, mis jutlustab vaatajale elujulgust, ise tugevaks saamist.
Film on noorest naisest, kes on seksuaalselt rahuldamata. Paarist, kus naine otsib ihulist armastust, kuid mees on armunud enne-kõike isendasse.
Algklassiõpetaja Marie ei taipa, miks tema modellist elukaaslane Paul teda voodis tõrjub. Enesekinnistust otsides murrab Marie truudust meestega "tänavalt", üha räigemates vormides, kuni sadomasohhistlike sidumismängudeni koolidirektor Robert iga välja.
"Romansist" võib näha elupõlist "isanda ja koera" paarisuhet. Kui keegi võtab endale armastatu suhtes jumaldava koera rolli, hakkab teine, jumaldatav, ka isandana käituma. Sõltuvuse aluseks on seksuaalne iha. Kõik on suhteline: oma mehega koer, tunneb Marie end temasse kiindunud juhutut-tava Paologa omakorda isandana, tundetult.
Naine jõuab omal nahal äratundmisele, et armastus on ennekõike võimusuhe. Kui armastad kedagi ainu-liselt, kaotab ta huvi. Kui ilmutad märke tagasitõmbumisest, asub tema rünna-kule. Vähemasti mõneks ajaks. Lõpuks mehe tapnud ja poja sünnitanud naine paneb pojale mehe nime. "Kui hinged on kusagil loetud, pole midagi kaotsi läinud," ohkab ta. Selles lõpus on sün-gevõitu irooniat. Õpetlikkust, et kui sa ei taha lootma jääda järgmise elu võimaluse peale ja tahad siin ja praegu õnnestunud suhteni jõuda, tuleb ise kaela kandma hakata. Mida varem, seda parem.
