Gros pakub, et kõndida tuleks kuni neljakesi – rohkem on juba koloonia, kõndiv armee. Foto: erakogu

Raamatut tutvustades ütleb tõlkija ja luuletaja ­Hasso Krull: „„Kõndimise filoosoofiat” ei saa rahulikult lõpuni lugeda. Tekib tahtmine kõndida. Väike tiir toas, siis õues, seejärel juba tänavale ja edasi, kuhu jalad viivad.” Gros mõtestab kõndimist ennast, ent viitab ka märksa laiemalt sellele, mis on kõndimise kaudu kirjanduses, filosoofias, poliitikas võimalikuks saanud.

See raamat võiks puudutada kõiki. Pea igaüks meist kõnnib – kui mitte muuks, siis vahemaa läbimiseks ühest kohast teise. Mõni armastab jalutada. Mõni matkata. Mõni palverännakuid läbida: teed Santiago de Compostelasse, Rooma, Jeruusalemma ja mujalegi on viimasel paaril aastakümnel taas populaarsust kogunud. Ka minu jaoks peitus peamine tõmme „Kõndimise filosoofia” poole Santiago de Compostelasse läbitud teedes. Ma tunnen, kui palju on sellised kõndimised mind mõjutanud. Aga miks?

« Avalehele 1 Kommentaari