Koomik Dylan Moran ütleb, et tema naljad pole suunatud ühegi konkreetse rühma pihta. Tiit Blaat

Dylan Moran tuleb märtsis Eestisse. Tema nimi käib paljude jaoks praegugi, pikki aastaid hiljem käsikäes sarjaga „Black Books”, mida on nimetatud ka armastuskirjaks alkoholile, sigarettidele ja raamatutele. Vastupidi kunagisele firmamärgile pole Moran suitsetanud juba viis aastat ja möödunud aastal alustatud alkoholivaba jaanuar kestab tänini. Tuuril pealkirjaga „Dr. Cosmos”, millega ta peagi Tallinnasse ja Tartusse jõuab, räägib koomik armastusest, poliitikast, viletsusest ja igapäevaelu absurdist. Ja kassidest. Muide, viimaste proportsionaalset ülekaalu võib täheldada näiteks Morani joonistustest kubiseval Instagrami-lehel the_dylan_moran.

Vaatasin hiljuti BBC Radio 5 otsesaate salvestust, kus tõite esile palju probleeme, mille all tänapäeva lääne ühiskond kannatab või arvab end kannatavat – pealetulevast äpimaailmast Trumpi ja Brexitini. Mis probleemid teid ennast öösiti üleval hoiavad?

Ma ei lama öösiti ärkvel ega mõtle Brexitile, sest ma tean, mis see on. See on midagi erakordselt rumalat. Inimesed teavad, et hakkab juhtuma midagi halba. Tõsi, nad ei tea, kas tuld võtab nende pea või jalad, aga nad teavad, et otsus enesele tuli otsa panna on tehtud. Nii et jah, see oli väga loll otsus, aga ma ei muretse selle pärast pidevalt. Vahepeal sooviksin, et kogu inimkond võiks ühel ajal vaadata sama uudistesaadet, kus öeldakse, mida me praegu valesti teeme. Kõik mõtleksid: „Ahaa!” ning hakkaksid tegutsema. Aga mille pärast sina hilja öösel muretsed?

Öösiti ei muretse ma suurt millegi pärast. Kui ma ka siis näiteks kliimasoojenemisele mõtleksin, oleksin lõpuks depressioonis, käituksin ehk lähedastega halvemini ja lõpuks oleks maailm lihtsalt halvem koht.

Ma arvan, et sul on õigus. Mulle tundub, et Eesti on koht, kus oma meeleseisundi eest hoolitseda on eriti oluline. Teil on väga pikk pimeduseperiood. Ma arvan, et sellised asjad mõjutavad inimesi üksjagu. Kui päike kaob, muutun ma kohe tõredaks. Enda eest tuleb hoolitseda. Me kõik mõtleme sellele, mis ühiskonnas toimub, aga sellel ei tohi lasta oma elu üle võtta. Muretsengi aja möödudes üha vähem. See ei aita eriti edasi, kui elu selle nahka lased minna. Sa saad mõjutada inimesi, kes on sinu ümber. Nii et õige otsuse teed sa siis, kui ärkad hommikul üles ega ole torisev tõbras. Kui rohkem inimesi nii teeksid, siis oleks lõpuks kõigil parem.

Enese eest hoolitsemisest rääkides: suitsetamise jätsite juba mitme aasta eest, eelmisel aastal võtsite ka alkoholist puhkuse. Kas projekt kestab?

Kestab! Ei mingit alkoholi. Ma ei tea, mis sinuga Eestis juhtuks, kui sa alkoholist loobuksid. Võib-olla inimesed otsiksid su üles ja lööksid maha…

Võimalik. Eestis tundub praegu paljude inimeste üks põhilisi muresid olevat see, et alkoholiaktsiisi tõsteti. Kes tahab end purju juua, peab selle eest veidi rohkem maksma. Või Lätti sõitma.

Ahaa, nii et Eesti on nagu Norra ja Läti on nagu Rootsi? Sest norrakad sõidavad end Rootsi täis jooma. Ma tean, et naps on Eestis oluline. Eriti talvel, kui on pime ja inimesed käivad üksteise juures, söövad, laulavad, räägivad juttu ja püüavad hoiduda hulluks minemast. Iirimaal, kust mina pärit olen, on see samuti oluline teema. See on kultuuriline joomine, mitte joomine sellepärast, et ma tahaksin klaasikest veini või õlut. See on nagu hingamine – midagi, mida inimesed on lihtsalt alati teinud. Mõnes kultuuris istuvad inimesed maha ja võtavad kausikese riisi, teises istuvad maha ja võtavad klaasikese viina. Suur klaas tumedat õlut ja pool grillitud siga võivad olla vahendid, mille abil raske ajaga toime tulla. Aga nii ei saa igavesti jätkata, sest see tunne on lõpuks kohutav.

Ei ole mõtet süüdistada ühiskonda selles, et sa ei saa rääkida igal ajal ja kõigile kõike, mida sülg suhu toob.

Kuidas teie end alkoholita tunnete?

Märkimisväärselt paremini, muidugi. Ei ole ülearu raske loobuda iga päev endale rusikaga vastu vahtimist andmast… Aga peaaegu kõik, keda ma Iirimaal tunnen, joovad palju, liiga palju – mõne üksiku erandiga. Aga selline on meie päritolu ja see on põhjus, miks meie lood, muinasjutud ja naljad kõlavad just nii, nagu nad kõlavad. Ajalooliselt on alkohol andnud võimaluse põgeneda mitte ainult pimeda ja külma aja eest, vaid ka poliitika eest. Selle eest, et keegi teine ütleb sulle, mida sa tegema pead.

Praegu räägitakse üha enam enesetsensuurist. Olen viimase aasta jooksul kuulnud mitut meest rääkimas neid tabanud suurest probleemist: nad ei saa seltskonnas enam nii vabalt seksistlikke nalju teha…

Mul on neist samavõrd kahju kui sul. Ma ei usu, et see oleks tõeline probleem. Küsimus on, kuidas sa inimestega suhtled. Ei ole mõtet süüdistada ühiskonda selles, et sa ei saa rääkida igal ajal ja kõigile kõike, mida sülg suhu toob.
Suitsetamisest loobudes hakkas koomik joonistama.
Illustratsioon: Dylan Morani Instagram

Kas koomikuna tunnete survet end tsenseerida?

Ei. Minu naljad ei käi ühegi konkreetse rühma kohta. Ma räägin kõigist, mitte ei tee nalja selle üle, kuidas mõne rühma liikmed kõlavad või välja näevad, kas nad määratlevad end mehena, naisena või kuidagi muudmoodi. Mind huvitab, mida inimesed teevad.

Kas valgel heteroseksuaalsel mehel on raske aeg?

Ei ole. Aga ma arvan, et see on väga naljakas, mida praegu raskusteks peetakse. Need raskused peituvad ju selles, et tuleb harjuda oma võimu vähenemisega.

Teil on mugav olla?

Absoluutselt. Ma arvan, et heteroseksuaalsetel meestel on olnud liiga palju võimu liiga pika aja vältel.

Teie Instagrami-lehel on üksjagu joonistusi. On need tehtud reisimise ajal?

Joonistasin varem kogu aeg. See oli harjumus. Kui suitsetamise maha jätsin, tuligi selle asemele joonistamine ja panin pildid ka internetti üles. Praegu teen seda vähem, sest olen hakanud rohkem kirjutama. Aga joonistamine on endiselt võimalus aeg maha võtta.

Vaatasin neid pilte ja kassidel näib võrreldes muude teemadega olevat proportsionaalne ülekaal. On selle taga mingi eriline poolehoid?

Koduloomad on naljakad, sest nad ütlevad alati midagi oma omaniku kohta. Meie perel olid kunagi kassid ja ma räägin kassidest ka Eestis oma šõus.

Kas teie kassid peegeldasid teie iseloomu?

(Naerab.) Ma tõesti loodan, et mitte, sest nad olid hullud! Ja vägivaldsed!