„Koordi” polnud aga mingi tavaline mustvalge pilt, vaid koguni „värvilis-kunstiline film”.

Paar sõna „Koordis” toimuvast. Suur Isamaasõda on lõppenud. Georg Otsa kehastatud punaväelane Paul Runge naaseb kodukülla. Näeme Runge ja teiste uusmaasaajate raskusi oma põllulappide harimisel. Raskusi süvendavad uue võimu vastaste tegevus: külla saabunud traktorist (Ants Eskola) osutub n-ö hundiks lambakasukas, kes püüab kõigiti nurjata künnitöid. Lõpuks süüdatakse koguni Runge majapidamine.

Mõistagi kulakute ja teiste rahvavaenuliste elementide salasepitsused paljastatakse. Aga mitte üksipäini tegutsedes, vaid ikka kambas. Talupoegade delegatsioon sõidab külla filmi alguskaadrites nähtud Runge relvavennale Venemaal. Saanud Vene põhjatu maaelu mülgastest kinnitust ja innustust kolhoosikorra eelistele, rajatakse Koordiski punakolhoos. Filmi epiloogis näeme, kuidas elu on paari aastaga nagu nõiaväel tundmatuseni muutunud ning koordilased laulavad-tantsivad rahvariietes suurel rõõmupeol ümber kolhoosi purskkaevu au ja kiitust Jossif Stalinile enesele.

Sotsrealismi lühikursus

Tõesti, muljetavaldavalt värvikas. Eriti kõrvutuses toonase tegeliku elutegelikkusega. Viivi Luige „Seitsmes rahukevad” või Peeter Simmi „Ideaalmaastik” kujutavad sama aega, „Koordi” klantspilte vaadates aga selle peale küll ei tule. Ja ega ei pidanudki tulema.

„Koordi” stalinistlik valgusvihk pidi vaatajat teistmoodi pimestama ehk nägijaks tegema.

Rappapordi „Valgus Koordis” näitlikustab meile kenasti sotsrealismi põhipostulaate.

Sotsialistlik realism, mis tunnistati 1934. aastast nõukogude kunsti ainumeetodiks, pidi enesest kujutama realismi uut ajaloolist level’it. Kriitilise realismi esindaja – meil näiteks nõukogulikus interpreteeringus Vilde – võis märgata kapitaliühiskonna vastuolusid, tunda kaasa vähekindlustatud sotsiaalsetele kihtidele jms. Kummatigi ta üksnes piirdus valitseva ühiskonnakorra kriitikaga, millest tuleneski määratlus „kriitiline realism”. Seda erinevalt marksistliku ilmavaatega relvastatud nõukogude kunstnikust, kes paotas nii ust kui akent helgesse homsesse. Mida ju „Koordigi” mõistis teha, veidi puiselt küll, miks muidu film üksnes teise astme Stalini preemia vääriliseks arvati.

Polnuks sürrealistid sürrealismi nime patenteerinud, võinuks sotsrealism vabalt sürrealismiks saada. Eks ta teinekord võiski sürrist sürrim olla. Mäletate, need Schnelli tiigi ääres rahvatantsu kepsutavad „Tsitadelli” rahvuslikud piigad!

Stalinistlikku kunstipostulaati „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik” on „Koordis” kindlasti rohkem ja see on naeruväärsemgi.

Kunagiste sotsrealismi klassikatega ongi nii, et täna võivad nad üpris naljakatena mõjuda. „Koordi” on ju täitsa lahe camp, Susan Sontag pidanuks seda vaatama. Nii on see tänasel žanrifilmi ajastul, mil sotsrealism võib meile paista mingi kummalise ja (hale)naljaka soviet dream’i, mitte aga kohustusliku ainureaalsusena.AjaluguKilde filmi linastumise ajast

Eesti NSV teenelise kirjaniku Hans Leberechti „Valgus Koordis” ilmus algselt 1948. aastal vene keeles, alles seejärel 1949 ka eesti keeles. Kuuldavasti soovitanud ajakirja Zvezda veergudel ilmunud lektüüri Nikolai Karotammele väärt lugemisena Jossif Stalin.

1951. aasta alul lubas Eesti NSV kinematograafia ministri asetäitja, Stalini preemia laureaat Vladmir Tomberg: „Ere, tõetruu, sügav-patriootlik film „Valgus Koordis” kasvatab töötajaid kommunismi vaimus, ustavuse vaimus meie imekauni kodumaa, kalli kommunistliku partei vastu, rahvaste geniaalse juhi seltsimees Stalini vastu.”

Kompartei ametlik häälekandja Rahva Hääl tõdes rahuloluga: „Film valgustab veenvalt ja õigesti seda ajajärku meie külaelus, mis oli ettevalmistuseks iganenud süsteemilt – üksikmajapidamiselt – üleminekuks uuele, kollektiivse põllumajanduse teele. […] Valgus, mis tõusis Koordis, on muutunud heledaks kommunismipäikese säraks üle kogu maa. Ja selle uue elu valguses kasvavad ja karastuvad inimesed, kes lähevad edasi teed mööda, mille meile on kätte näidanud bolševike partei. See on uue ühiskonna tee, kommunismi tee, rahva õnne ja päikesepaistelise elu avar tee.”

Üleliidulise kompartei häälekandja Pravda tõdes omakorda, et Hugo Lauri kehastatud kehvik Saamu kujus, „kes kulak Kurvestit teenides on kaotanud silmanägemise ja kes selle tagasi saab nõukogude arstide abiga, leiab kehastamist rahva õnne, rõõmu ja valguse teema […]. Filmi loojad talitasid õigesti, kui nad pühendasid palju tähelepanu eesti talupoegade sõidule vene miljonär-kolhoosi. Laialdaselt kasutades võimalusi, mida pakub film, on nad näidanud pilte jõukast kolhoosielust, võimsast tehnikast, kolhoosiküla kultuurist”.Kaheksateistkümnes film„Valgus Koordis”

••Režissöör: Herbert Rappaport

••Stsenaristid: Hans Leberecht, Juri German

••Heliloojad: Eugen Kapp, Boris Kõrver

••Kunstnik – Sergei Malkin

Osades

••Runge – Georg Ots

••Vao – Aleksander Randviir

••Aino – Valentine Tern

••Muuli – Ilmar Tammur

••Esilinastus 27. augustil 1951. aastal